dets
30

Lugemisaasta 2019Maire Forsel

Koos lasteraamatutega jäi minu 2019. aasta lugemisskooriks 34 raamatut – ei ole palju, aga ma olengi väga aeglane lugeja ja sageli piirdubki minu päevane lugemine vaid mõne üksiku leheküljega enne magamajäämist.

Kõige mahukam oli „Serafima ja Bogdan” (560 lk) ja kõige õhem Aidi Valliku „Seebu maailm” (48 lk).

Kui mõelda tagasi sellele, millise elamuse neist raamatutest sain, siis kõige tugevamaid emotsioone tekitas ilmselt Silvi Teesalu „Sirelid õitsevad juunis”. Ma tunnen Silvit, aga arvan, et raamat oleks mõjunud samamoodi ka siis, kui ma selle autorit ei tunneks. Lihtsalt üks asi on teada, et Siberis oli nälg ja külm ja sunnitöö, aga hoopis teine asi on seda kõike detailselt lugeda. Väga väärtuslikud mälestused, mis tuletavad meile meelde, kui õnnelikul ajal me tegelikult praegu elame.

Osa raamatuid lugesin sellepärast, et olen ettevõtluskoolitaja ja tahan olla kursis uusimate suundade ja uurimustega („Võim”, „Nähtamatu mõju. Käitumist määravad varjatud jõud.”) ja olles hariduselt sotsioloog, ei saa ma mööda oma lemmikust Hans Roslingist, kellelt sel aastal lugesin autobiograafilist „Hur jag lärde mig förstå världen” („Kuidas ma õppisin maailma mõistma”).

2019. aastal olid Maarja Kangro ja Piret Raud minu teadlikud valikud selles mõttes, et ma polnud nende raamatuid enne lugenud. Piret Raua täiskasvanutele kirjutatud raamatud on väga mõnusad. Kui Kangro on minu jaoks ehk natuke liiga küüniline ja külm, siis Piret Raua raamatud on pigem nagu palsam hingele – lihtsad ja sõbralikud, nii et lugedes tunned, kuidas ta oma heatahtliku suhtumisega erinevatesse inimestesse teeb su hingele pai.

Jätkuvalt huvitasid mind raamatud kirjutamisest („Kasutad tavalisi sõnu: Astrid Lindgreni keel.") Ka lasteraamatuid lugesin osaliselt just sellepärast, et vaadata, kuidas nad on kirjutatud. Põhjus selles, et 2019. aasta oli minu enda jaoks väga eriline, sest ilmusid minu esimesed raamatud ja aasta jooksul sai neid kokku lausa kolm: „Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!", mille andis välja Rahva Raamatu kirjastus ja aasta lõpus kirjastasin ise oma esimesed lasteraamatud - „Parem kui kaneelisai”, mis ilmus Eestis ja „Godare än kanelbullar”, mis jõudis detsembris müügile Rootsis. Rootsikeelne ei ole täpne tõlge eestikeelsest, sest sisu on kohandatud Rootsi lugejale ja päris palju muudetud, nii et võin tõesti imestusega sellele aastale tagasi vaadata, et tõesti lausa kolm raamatut ilmus minu sulest. Olen hästi tänulik, et need on nii hästi müünud, et esimese raamatu neljakohaline tiraaž on praktiliselt läbi ja eestikeelse lasteraamatu kulud sain tasa juba 1,5 kuuga. Ma ei tea, kas see on hea või normaalne, sest pole ju millegagi võrrelda, aga pean vist rahul olema

Vot selline aasta oli – kokku loetud siis 1 ingliskeelne, 3 rootsikeelset ja 30 eestikeelset. Praegu loen punase raamatu sarjast Ludmila Ulitskaja „Daniel Stein, tõlkija”, mis on ülihuvitav, aga seda ma sel aastal läbi ei jõua


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: