dets
30

Lugemisaasta 2020Maire Forsel

Aeg on hakata möödunud aastast kokkuvõtteid tegema. Alustan loetud raamatutest, sest aasta 2020 kujuneski mul suures osas just lugemise aastaks. Võrreldes eelmise aastaga lugesin sel aastal poole rohkem – kokku 63 raamatut, mis teeb ühes kuus keskmiselt 5,25 ja loetud lehekülgi kogunes 17968. Neist 10 ingliskeelset, 3 rootsikeelset ja ülejäänud eestikeelsed. Rootsikeelseid sai natuke vähe, sest keele hoidmiseks tuleks rohkem lugeda – eriti arvestades, et pole koroona tõttu pikka aega Rootsi pääsenud ja seda keelt rääkida saanud. Kui üks keel on nii hästi selge, nagu rootsi keel mul on, siis pole seda muidugi vaja karta, et ta mul ära kaob, aga et keelt elavana endas hoida, selleks peaks siiski rohkem lugema.


Kõigist loetud raamatutest on ka Goodreadsis kokkuvõte. Kui mõnel tekib küsimus, miks enamasti loetud raamatuid nii kõrgelt hindan, siis vastus on, et ma ei näe põhjust oma aega halbadele raamatutele kulutada. Kahe tärniga on hinnatud vaid kaks raamatut, neist üks paraku "Rehepapp", sest ma ei saa midagi parata, et mulle see krattide ja veiderdajate maailm ei meeldi. Lugesin seda peamiselt sellepärast, et tundsin, et üks õige eestlane peaks seda ikka lugenud olema :)

Aastat 2020 võin julgelt nimetada Ferrante-aastaks, sest tema raamatuid lugesin kokku tervelt kümme. Sügisel ilmus temalt ka üheteistkümnes „The Lying Life of Adults”, mis saabus mulle pärast kahte kuud ootamist otse Austraalias asuvast trükikojast, aga seda ma sel aastal veel lugeda ei jõudnudki. Võib-olla ongi hea, et natuke Ferrantet ka uude aastasse jääb :) Ferrante raamatutest lugesin vaid ühe eestikeelses tõlkes, sest ülejäänud kas polnud tõlgitud või ma ei jõudnud neid tõlkeid ära oodata, sest kibelesin juba lugema.
Kõigepealt Napoli tetraloogia.


Ja siis kõik muu.


Kui rääkida sellest, milline raamat kõige rohkem raputas, siis selleks on ilmselt Tara Westoveri „Educated”. Ma tõesti poleks uskunud, et selline lugu saab tänapäeva läänemaailmas veel juhtuda. Lisaks köidavad mind alati kõiksugu elus toimetulemise lood ja Tara Westoveri lugu on selles suhtes lihtsalt uskumatu.


Lisaks olid samavõrd raputavad Svetlana Aleksijevitši „Sõda ei ole naise nägu” ja „Pruugitud aeg, punainimese lõpp”. Esimene neist kohutavalt raske lugemine just emotsionaalses mõttes ja teine silmiavav ja õpetlik, et nõukaaegsetest inimestest paremini aru saada. Tegelikult pigem nõukaaegsest vene inimesest ja see oli üksjagu ehmatav.


Keeleliselt ja looduskirjelduste poolest olid minu arvates kõige paremad Delia Owensi „Kus laulavad langustid” (tõlkija Bibi Raid) ja Pat Conroy „Tõusude ja mõõnade prints” (tõlkinud Mari-Ann Mändoja). See viimatinimetatud raamat oli ka selle aasta kõige mahukam lugemine – 768 lehekülge. Conroy raamatu ma avastasin tänu Katrin Pautsile, kes FBs seda kellelegi soovitas. Mäletan, et ta ütles, et kui sulle meeldib „Kus laulavad langustid”, siis meeldib kindlasti ka Pat Conroy raamat – nii oligi, sest need on oma stiililt üsna sarnased, eriti just looduskirjelduste poolest.


Aasta üllataja oli Mari Tammari „Hundihüüdja”. Ma väga loodan, et Mari kirjutab veel mitu raamatut, sest tal on ilmselgelt selleks annet.


Erialasest harimisest rääkides, siis selliseid raamatuid sai kokku 12 – keskmiselt igas kuus üks. Juhtimisalaseid oli nende hulgas kolm, ettevõtlusest ja turundusest kaks ja kõik ülejäänud olid rahatarkusest ja investeerimisest. Ma väga hindan selliseid kirjutajaid, kes oskavad lihtsas ja selges keeles rääkida keerulistest asjadest – see on minu jaoks üks intelligentsuse põhinäitaja, kui osatakse end nii väljendada, et suudetakse enda teadmisi edastada võimalikult paljudele – keele ja mõtlemise vahel on ju otsene seos. Selles mõttes oli „Rahaedu põhimõtted” lihtsalt suurepärane lugemine. Kõik kolm autorit – Kristjan Liivamägi, Tõnn Talpsepp ja Tarvo Vaarmets – on doktorikraadiga noored mehed, teadlased, õppejõud ja investorid. Nende kirjutatud raamatut lugedes ma mõtlesin, et kui meil on Eestis selliseid tarku ja laia silmaringiga mehi, kes oskavad enda õpitut ja kogemusi ka teistele edasi anda, siis on meil veel lootust, et maailm saab päästetud.


Aasta jooksul sai loetud ka päris mitu elulooraamatut, nii Olav Osolini kui Michelle Obama kui Kokamägide elust – kõik olid ühtviisi head. Elulugusid oli veelgi, aga need kolm meeldisid kõige rohkem. Osolini raamatust saab palju meie enda ajalugu ja Obama raamatust saab palju teada Ameerika ühiskonna kohta - enim hämmastas selles rassismi teema, sest ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas on võimalik üht inimest teisest vähem inimeseks pidada, kuna ta nahavärv on teine. Kokamägide raamat on lihtsalt tore - omamoodi ka läbi aegade toime tulemise lugu ja ettevõtlikkusest rääkiv raamat, lisaks muidugi palju erinevate kodude rajamist ja ehitamist, mis on minu suur lemmik. 


Vist ainuke pettumus sel aastal olid Helen Pollardi „Väike prantsuse külalismaja” kolm osa. Kuna see aasta on olnud nii kodukeskne, siis mõtlesin, et ehk need aitavad veidi kompenseerida seda, et plaanitud Itaalia reis ära jäi ja üldse kuhugi eriti minna ei saanud. Alguses tundus, et ongi mõnus nende kaudu end suvitama unistada, aga lõpuks läks see lugu kuidagi liiga pikaks ja igavaks. Need on kindlasti head raamatud, lihtsalt ma ise pole eriline naistekate fänn, sest naudin pigem selliseid raamatuid, kust saab kas uusi teadmisi või mis pakuvad rohkem pinget ja põnevust.


Sain sel aastal jälle kinnitust sellele, et kui on väga raske, siis loe lihtsalt õiget raamatut. Lugesin detsembris Lisa Genova „Siiski veel Alice” puhtalt sellepärast, et saaks uuesti kahe jalaga maa peale ja et saada aru, et töömured ei ole tegelikult pärismured, sest pärismured on need, mida on keeruline või võimatu lahendada. See raamat räägib Alzheimerit põdevast Harvardi ülikooli õppejõust ja seda lugedes ma tõesti tundsin, kuidas igapäevaprobleemid ja tülid muutuvad aina pisemaks ja pisemaks ja kuidas ka inimesed, kes minuga halvasti on käitunud, muutuvad vähetähtsaks. Isegi mu enda vähk muutus seda lugedes tühiseks. Sain selgelt aru, et mul pole hetkel mitte ühtegi probleemi, mis poleks lahendatav ja selleni mul oligi vaja jõuda, et aasta jooksul kogunenud negatiivsed kogemused vanasse aastasse maha jätta.


Eile õhtul alustasin Valda Raua raamatu „Üks elu” lugemist – kaks päeva on veel seda aastat jäänud, nii et võimalik, et jõuan sellegi veel selle aasta sees läbi, aga see pole muidugi mingi eraldi eesmärk. Loen ja naudin.


Järgmisel aastal võiks lugeda vähemalt sama palju. Detsembris ostetud uutest raamatutest jäid neli veel lugemata, nii et neist ilmselt alustangi. Seekord ostsin välja mõlemad Äripäeva klubiraamatud.












Ja lisaks on ootamas Kristi Saare uue kirjastuse poolt välja antud „Koer nimega Money”, mille ma kingin Frantsule, aga kavatsen enne muidugi läbi lugeda.


Veel on ootamas Ilmar Talve „Kutsumatu külaline”, mille ka alles eile kätte sain Rahva Raamatust ja avastasin, et see on autogrammiga. Ma ei pannud tellides tähelegi, et see on kasutatud raamat. Vaatasin Plekktrummi raamatute saadet ja seal Tiit Hennoste seda soovitas – ütles, et on ise selle juba kapsaks lugenud, kuna nii mitu korda on selle uuesti ette võtnud. Kiirustasin kohe tellima ja õigesti tegin, sest RR veebis oli kirjas, et alles on alla kümne eksemplari ja tänaseks ongi need kõik ära müüdud. Raamat ilmus juba 1998. aastal, nii et ainult järelturult neid veel saabki.


Uuel aastal võiks lugeda võõrkeelseid nii palju, et tuleks kokku vähemalt kümme rootsikeelset ja kümme ingliskeelset. Lisaks kindlasti keskmiselt üks raamat kuus ettevõtlusest või investeerimisest – neid teadmisi tuleb pidevalt täiendada juba sellepärast, et olla õpetajana tasemel.

Ja ise võiksin kirjutada valmis ühe raamatu käsikirja, nii nagu ka sel aastal :) Mõtteid on ja kahe raamatu tekstid on osaliselt juba kirjas ka – pean lihtsalt valima, kumba ma enne avaldan. Aga need ei tule kumbki ettevõtlusest, nii nagu selle aasta „Unistajast ettevõtjaks”, vaid on minu isiklikud kogemuslood. Avaldan selle, mille suudan valmis kirjutada.

Rahva Raamat on minu uue raamatu juba välja pannud ja seda on hetkeseisuga Facebooki jagatud üle 200 korra. Ma väga loodan, et see tähendab, et inimesed ootavad seda ja et mulle jätkub ostjaid vähemalt sama palju, kui esimesel raamatul oli :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: