jaan
16

Lugemisaasta 2021Maire Forsel

Pool jaanuari juba möödas, aga ma pole ikka veel siia mingit aasta kokkuvõtet teinud. Ma ei tea, kas üldse teengi, aga loetud raamatud tahaks küll kirja panna. Mul oli loomulikult plaan lugeda rohkem kui eelneval aastal ja 2020. aasta kokkuvõttes kirjutasin nii:  Uuel aastal võiks lugeda võõrkeelseid nii palju, et tuleks kokku vähemalt kümme rootsikeelset ja kümme ingliskeelset. Lisaks kindlasti keskmiselt üks raamat kuus ettevõtlusest või investeerimisest. Noh, nii ei läinud siiski ja üks põhjus väga loogiline - ma läksin ju uuesti õppima ja selle kõrvalt lihtsalt ei jõua enam palju lugeda. Samas on loetud raamatute hulgas ka natuke kohustuslikku kirjandust, aga lisaks sellele tuli lugeda ka palju ingliskeelseid teadusartikleid ja need olid siis plaanitud ingliskeelse kirjanduse asemel. Võõrkeelsete raamatute eesmärk ongi mul peamiselt see, et keelt hoida (rootsi) ja paremaks lihvida (inglise). Nii et see, et ma vähem raamatuid lugesin, ei tähenda, et lugesingi vähem, lihtsalt oli selline aasta, kus arvutis lugemist sai rohkem.
Kokku lugesin 50 raamatut (13662 lk) ja kui arvestada, et nende hulgas praktiliselt mingeid kiirelt loetavaid lasteraamatuid peaaegu ei olnudki, siis arvan, et võin endaga siiski rahul olla.
Nagu näete, on loetud raamatute hulgas ka minu enda kirjutatud "Unistajast ettevõtjaks", mis ilmus jaanuaris ja mille ma lugesingi tõepoolest otsast lõpuni läbi, et kindel olla, et see ikka lugemist väärt on. Ei pidanud pettuma :) Kui kirjutamise ja ilmumise vahele jääb kasvõi paar kuud, siis on hea uue värske pilguga asi üle vaadata. Hindama ma Goodreadsis enda raamatut muidugi ei hakanud :)

Mõtlesin kuidas seekord loetud raamatuid jagada ja jaotasin nad lõpuks seitsmesse kategooriasse. Kõigepealt kõik sellised raamatud, mida loen selleks, et olla parem investor ja ettevõtluse õpetaja.

Nende hulgast ei oskagi midagi otseselt välja tuua - ehk seda, et "Rikas isa, vaene isa" üllatas positiivselt. Teadsin ju küll, kui populaarne see on ja kuna sellest on saanud omamoodi kultusteos, siis suhtusin sellesse mõnetise eelarvamusega. Aga oli hea ladus lugemine tõesti, väga huvitav. Panin sellele küll 4 tärni, aga seda sellepärast, et mulle ei meeldi Kiyosaki suhtumine maksudesse - mitte et me peaksime ettevõtjatena maksud esikohale seadma, aga selline mees võiks maksude kirumise asemel rääkida ka sellest, miks makse kogutakse, et seda raha kasutatakse meie kõigi heaks ja on normaalne anda oma panus.
Börsi puudutavate raamatutega on üldiselt nii, et olen neid juba nii palju lugenud, et väga vähe leiab midagi väga uut ja vaimustavat ning asjad hakkavad korduma. Sellegi poolest ma neid Äripäeva raamatuklubist peaaegu igal kuul tellin ja näiteks praegu on mul lugemisel J.A.Paulose "Matemaatik mängib börsil" ja selle kohta võin küll öelda, et palju huvitavaid ja uusi mõtteid, kuna matemaatiku vaadet börsile pole enne seestpoolt näinud.
Unustasin tegelikult ühe loetud raamatu teiste hulka panemata - Raha psühholoogia (5/5).
Selles raamatus on väga ilmekalt lahti seletatud ka lugude rääkimise mõju majandusele (lk 200-201) - milline tohutu mõju on sellel, mida me usume juhtuma hakkavat. Lisaks üllatas mind fakt, et ameeriklased harjusid paarikümne sõjajärgse aastaga ära, et kõik on enamvähem võrdsed - kõik said ühtäkki endale lubada eluasemeid, autosid, kodumasinaid jne. Et rikkal ja vaesel ei olnud äkki enam väga suurt vahet elustiilis. Ja siis kusagil alates 1993-2012 toimus lahknemine ja väike protsent inimesi said väga rikkaks, samas kui suurem mass ei saanud endale seda kõike lubada, mida 1% rikkaid - ja mis siis tehti? Võeti hulganisti laene, et siiski saada kõiki neid asju, mis rikastel olid, samas sissetulekud ei suurenenud. Sest ameeriklasele ei mahtunud pähe, et kõik ei olegi enam võrdsed - just see fakt üllatas enim, sest on ju üldteada, et ameeriklased kardavad sotsialismi nagu tuld. Isegi sotsiaaldemokraatia tundub neile kohutav, mistõttu tundub selline käitumine, et ma pean saama endale lubada kõike seda mida teised, eriti kummaline. (lk 244-245)

Kuna mu erialade hulka hakkab lisanduma karjäärinõustamine, siis on erialaste raamatute teemad ka vastavalt muutunud. 

Neist neljast üllatas positiivselt kõige rohkem Hille Pajupuu kultuurierinevuste raamat. Kuna ma ise ka kultuurierinevusi õpetan, siis oli selles muidugi palju tuttavat, aga siiski ka palju uut. Tänapäeva globaalses maailmas on lausa hädavajalik osata mõista teistest kultuuridest pärit inimeste käitumist. Lisaks sain siit palju teada ka eestlaste kohta ja saan nüüd tõdeda, et ma olen ikka väga ehtne eestlane :)

Kui aasta 2020 oli mul Ferrante aasta, siis 2021 kujunes mälestuste ja elulugude aastaks. Mul on alati olnud suur huvi kõige vastu, mis II Maailmasõjaga seotud - juutide hävitamine, eestlaste Siberisse saatmine, elu paguluses jm. Ja sel aastal kogunes selliseid lugemisi kõige rohkem.

Nende hulgas on nii tänapäeva pagulust (Malala) kui ka sõjajärgset (Ilmar Talve, Elin Toona). Lisaks panin selle kategooria alla ka nõukogude Eestis elavate inimeste mälestused (Lauristin, Pervik). Aga kõige rohkem hea meel on selle üle, et avastasin lätlasest Euroopa Parlamendi saadiku Sandra Kalniete perekonna küüditamise loo "Med högklackade skor i Sibiriens snö" (Kõrgetel kontsadel Siberi lumes). Seda pole eesti keelde tõlgitud, aga rootsikeelne tõlge ilmus raamatuvahetusse ja sealt ma ta ära napsasingi. Tundsin seda lugedes väga teravalt, kuidas oleme jaganud lätlastega üks-ühele samasugust saatust. Sandra sündis Siberis, kuhu tema ema oli küüditatud lausa kahel korral, aastal 1941 ja siis pärast vabastamist ja Lätti naasmist 1949. aastal uuesti. Selles raamatus on tema perekonna saatus alates vanaemadest-vanaisadest kuni tema enda väikelapseeani välja, mil nende perele lõpuks armu anti ja ta 1958. aasta kevadel 4,5 aastasena Siberist kodumaale Lätti pääses. Siberisse küüditatute kannatused olid nii kohutavad, et neist lugedes ei suuda ma ära imestada, millistes oludes inimesed kõigele vaatamata ellu jäid. Kui ma loen sellest, kuidas oli nälg nii suur, et käidi eluga riskides kolhoosi põllult kartuleid varastamas ja lihaks keedeti konni ja rotte (millest, muide, konnad pidavat maitsema umbes nii nagu kana), siis selliseid asju lugedes on raske mõista tänapäeva inimest, kes supermarketis pahandab, kui mõni toiduaine, mida ta osta soovib, on otsa lõppenud. Selliseid raamatuid lugedes tekib tohutu tänulikkus, et täna on kõik (veel) hästi ja aina süvenev teadmine, et kui sul on võimalik oma perekond sellistest kannatustest päästa, siis on sinu vastutus teha kõik, mis võimalik, et su pere ei peaks kannatama nälga, külma ja mõttetut surma. Sandra ema nägi elu lõpuni unes, et tuldi keset ööd ja kästi kiirelt asjad pakkida – iga kord ärgates mõtles ta, et seekord vist ikka polnud uni ja nüüd on jälle minek. Mina pole seda kogenud, aga alateadlik hirm on ikka sees, eriti kui Venemaa käitub ähvardavalt, justkui tahaks ikka ja jälle meid okupeerida. Väga vajalik on selliseid raamatuid lugeda, et säiliks mälu. Et me ei muutuks naiivseks ega kaotaks valvsust.

Üks rootsikeelne raamat sai juba kirja, lisaks Kalniete raamatule lugesin veel kuus rootsikeelset ja kaks ingliskeelset.

Nende hulgas on ka eestlastele tuttavad Backmani ja Jonassoni raamatud. Olen püüdnud valikuid teha nii, et kui suudan raamatut lugeda originaalkeeles, siis tõlkeid ei loe. Backmaniga on nii, et seda ei või liiga suures koguses järjest lugeda, sest siis on seda kuidagi liiga palju. Backman on muidugi geenius, aga sellega on nagu hea šokolaadiga - see maitseb ju nii hästi, aga vahepeal peab vahet pidama, muidu saab korraga liiga palju ja siis ei saa enam täit naudingut. Sellepärast on mul järgmine Backmani raamat siin veidi veel ootel.
Võõrkeelsetest kõige mõjusam oli Björn Natthiko Lindebladi "Jag kan ha fel" (Mul ei ole võib-olla õigus). Björn elas aastaid buda mungana, aga kolis Rootsi tagasi, kuna tal avastati ALS, mis teatavasti pole ravitav. Ma jälgin teda Facebookis ka, sest tema mõtted on kuulamist väärt. See raamat oli mul sel aastal ainuke, mida kuulasin audioraamatuna. Tütar soovitas seda just heliraamatuna, kuna autor loeb seda ise ning lisaks ka laulab paaris kohas, millest paberraamatut lugedes oleks ilma jäänud. Nutsin koos autoriga kõigis neis kohtades, mis meele kurvaks tegid ja mõtlesin, et vaatamata sellele, et ta on nii palju aastaid oma elust mungana elanud, jääb inimene ikka inimeseks kõigi oma rõõmude ja muredega. Samas arvestades tema karmi diagnoosi, siis kindlasti on veidigi lihtsam selle haigusega leppida, kui tunned budismi nii lähedalt ja oled pikki aastaid mediteerinud. Kuigi pühakuks ei muutuks vast meist keegi, sest lahkumine siit ilmast on igal juhul kurb ka neile, kes usuvad, et elu on igavene. Selles raamatus oli palju sellist, mida ma ikka olen teadnud ja püüdnud ka arvestada, aga mille meeldetuletamine pole kunagi liiast. Näiteks see, et inimesed, kes arvavad, et nad kõike teavad, blokeerivad uue info ja jäävad ilma väga paljust, mida võiksid oma elus õppida. Või see, et need mõtted, millest meil kõige raskem on lahti lasta, teevad meile tavaliselt kõige rohkem haiget. Või et emotsionaalselt laetud hetked jäävad paremini meelde.

Mälestusi ja elulugusid lugesin veelgi, näiteks need:

Panin ka Mudlumi raamatu siia, sest see on siiski puhtalt tema mälestused tädi Ellenist, lisaks ka Linn Ullmanni "Rahutud", kuna needki on tegelikult lapsepõlvemälestused. Kõik need raamatud olid väga nauditav lugemine. Grappellit teadsin osta seepärast, et 2020. aasta suvel Haapsalus TAFF:festil esitles seda tõlkija ja toimetaja Piret Kärm. Selle raamatuga on natuke nagu reisimisega, et kui reisida ei saa, siis loed reisiraamatuid. Või nagu näljaajal toidupiltide- ja retseptidega, et kui süüa ei ole, siis vaatad pilte ja loed retsepte. Samamoodi siis muusikaga, kui pole pikalt saanud ühelgi kontserdil käia. Lisaks kuna Grappelli ka väga palju reisis ja kolis ühelt maalt teisele, siis ongi see raamat natuke nagu kaks ühes - saab ennast unistada nii ümberilmakruiisile kui džässikontserdile. See raamat on rännak läbi kogu Stéphane Grappelli elu - alustades kohutavast vaesusest ja üksildusest kuni kõrge eani välja, saatjaks alati muusika ja alatine vajadus olla koos lähedaste inimestega. Ma pole ise kahjuks muusikainimene, aga usun, et muusikuna oleks seda raamatut veelgi huvitavam lugeda. 2021. aasta TAFF:festil sattusime Piretiga samasse majja öömajale ja sain teda tänada suurepärase lugemiselamuse eest. Selline huvitav kokkusattumus oli, et 2020. aastal istusime tema selja taga festivalil ja järgmisel aastal sattusime samasse majja ööbima. Mulle muidu väga näod meelde ei jää, aga tundsime sellegipoolest üksteist ära. Seal Haapsalu jazzi- ja bluusifestivalidel ongi igal aastal samad näod, nii et kui seal igal aastal käid, siis on juba nagu tuttav kogukond.

Ilukirjandust oli 2021. aastal napilt, kuigi mõne eelpoolnimetatutest võiks tegelikult ka selle alla liigitada. Eraldi ilukirjanduse alla tõstsin siiski vaid viis raamatut. 

Varjuteater on tegelikult ennekõike mälestusteraamat, aga kuna Viivi Luik nii hästi kirjutab, siis olgu ta siin. Nirti raamat on samamoodi autori lapsepõlvega seotud, aga siiski romaanina kirjutatud - see seisis mul aastaid riiulis enne kui nüüd lõpuks ette võtsin ja mulle meeldis. Tove Jansson on Tove Jansson - kes teda lugenud, see teab juba stiili ja taset. Osolini uus raamat aga osutus veidi pettumuseks. See on edetabelite tipus ilmselgelt sellepärast, et see on Osolini kirjutatud ja eelmine tema raamat oli pigem suur õnnestumine. Ostsin minagi sellepärast, aga kahjuks samasugust elamust nagu tema mälestusteraamatut lugedes, enam ei saanud. Lugeda kõlbas küll ja naerda sai ka, aga tegelikult polnud suurem asi. 

Lasteraamatuid lugesin vaid kolm ja jälle ikka enne, kui need lapselastele kinkisin. 

"Koer nimega Money" ei olnud nii huvitav, kui eeldasin, et ta võiks olla. Ei teagi miks, vist liiga kohmakas stiil. Kes harjunud ladusat ilukirjandust lugema, see komistab pidevalt kuhugi sõnade taha nagu keegi oleks jala taha pannud. Aga paljud kiidavad ja kindlasti lapsed sellest midagi kasulikku ka õpivad. 

Ongi vist kõik eelmise aasta raamatud ette näidatud. Kes tahab minu muljeid pikemalt lugeda, siis Goodreadsis on kõik need raamatud mul kirjas. Panen lõpetuseks veel ühe pildi statistikast - 2021. aasta kõige õhem ja kõige paksem raamat.

Loodan, et 2022. aastal alla 50 raamatu ei loe. Mitte et see number nüüd nii tähtis oleks, aga mul on lihtsalt kahju, kui lugemiseks liiga vähe aega jääb. Ma olen hullult uudishimulik inimene ja raamatutest saab teada nii palju uut ja põnevat, et kahju oleks sellest ilma jääda :)



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: