veebr
02

Maakodus ja mujalMaire Forsel

Sel nädalal ilmus lõpuks Maakodu, kus minu elust lausa 12 lehekülge. Ettepanek tuli ajakirjalt juba eelmisel aastal ja esimest korda käisid nad siin juba 20. novembril. Esialgu sain aru, et nad tahavad selle loo panna jaanuarinumbrisse, aga siis tuli kellelgi mõte minust esikaanestaar teha ja lepiti uus kohtumine kokku jaanuari keskpaigaks. Sama päeva hommikuks oli Maakodu broneerinud mulle Kuressaares ühes ilusalongis aja, nii et käisin seal endale nägu pähe tegemas. Nii käiski ajakirja tegevtoimetaja Kristel Kirss siin kahel korral kahe erineva fotograafiga. Esimesel korral tegi pilte Sven Arbet ja teisel korral Tiit Koha. See fotograafidega koostöö oli ikka eraldi elamus ja eriti siis, kui esikaanefotosid tehti, läks ikka mitu tundi - erinevas riietuses ja erinevates kohtades pidin siin poseerima ja kuni ajakirja ilmumiseni ei olnud teada, milline foto siis lõpuks esikaanele läheb. Poseerisin ühe lapikoja fänni kootud Haapsalu salliga ja lootsin, et saan sellega esikaanel olla, aga see pilt jäi lõpuks ikkagi ajakirjast välja. Panen selle siis siia, see pilt on ajakirjaniku tehtud:


Ajakirja esikaanele läks aga hoopis teistsugune pilt:


Väga palju positiivset tagasisidet olen saanud sellele loole - kiidetakse nii lugu ennast kui ka pilte. Pole ammu sedasi tähelepanu keskpunktis olnud, nii et eile tekkis juba korraks tunne, et poeks kuhugi peitu ja ei suhtleks kohe mitte kellegagi. Õnneks läks see kiirelt üle. 

Vahepeal käisid Kaari lapsed siin. Sõitsin ise neile eelmisel reedel Tallinna järele ja olid nad siin pühapäeva õhtuni. Uskumatu, aga ma pole kunagi varem nii väsinud olnud laste hoidmisest. Tegelikult on nad ju juba suured, nii et saavad hästi hakkama, aga no see õhtune magamaminek oli ikka omaette ooper. Esimesel õhtul läks vist kokku kolm tundi enne kui nad magama jäid - kõigepealt oli neil vaja mürada, siis tahtis üks juua ja teine, et Mummu midagi ette loeks ja lõpuks kartis üks veel pimedat ka, aga mina ei tahtnud lastetuppa magama minna ja eelistasin oma voodit. Tükk aega trallitasime, kuni millalgi keskööks oli rahu majas. Läksime laupäeval Thule Kotta kinno ja niisama hängima, sellepärast tahtsin nad normaalsel ajal magama panna. 
Loviise avastas seal igasugu huvitavaid kohti, kuhu ronida:


Ja Frants avastas ühest mängutoast arvutimängud, nii et ta vist oleks sinna õhtuni jäänud:

Pühapäeva õhtul, kui lapsed lõpuks praamile olid viidud, ei osanud kohe kuidagi ollagi, et keegi enam minust midagi ei taha :)
Ees ootab esinemiste ja koolituste nädal. Homme lähen Naire Saaremaa seltskonnale kultuurierinevuste loengut pidama. Tegin oma varasema ettekande veidi ümber ja lisasin lõppu slaidid oma lasteraamatute võrdlusega - see tekitas siin meedias vahepeal intriige ja sobib hästi näiteks selle kohta, kuidas parempopulistid täiesti tühja koha pealt teema oma kasuks pööravad ja valesid levitavad. Kuna Uued Uudised oli asja täiesti vales valguses kajastanud, olin sunnitud ise selgitava artikli kirjutama. Õnneks ajakirjandus jätkuvalt ootab minu kirjutisi, nii et seegi lugu sai vaid tunniga juba veebi üles.
Nädala lõpus olen jälle kaks päeva Olustveres. Seekord mul üks tekstiilieriala grupp hakkab ainet lõpetama ja kuna neil pole vaja kursuse lõpus äriplaani teha, siis pakkusin osa oma tunde tootearenduse õpetajale. Täiskasvanud õppijatel on alati ajast suur puudus ja teistes ainetes kodutöid väga palju - tundus mõistlik mõned ettevõtluse tunnid neile ohverdada. Ma oma kursusi lõpetan alati loengutega juhtimisest ja hakkasin täna seepärast üht uut raamatut lugema - eesmärgiga, et teha oma loeng natuke pikemaks. Sain sel nädalal kätte ühe uue raamatu, mille pealkiri tundub esmapilgul väga veider minusugusele, sest mingitest missioonidel käimistest pole ma iial huvitunud. Aga see raamat räägib juhtimisest ja vastutusest ja juba esimestel lehekülgedel oli selline jutt, et ma muudkui noogutasin kaasa, nii palju äratundmisi on selles. Raamat ise selline:


Räägibki see ennekõike vastutusest ja sellest, miks osad juhid ebaõnnestuvad. Väga-väga palju äratundmisi on selles. Lasin lugedes silme eest läbi enda minevikus olnud juhte ja ka neid, kellega täna kokku puutun ja tekkis väga selge arusaam, miks üks õnnestub ja teine mitte. Kõige olulisem mõte on, et juht peab päriselt ja täielikult vastutama kõige eest. Kui näiteks juhatus annab mingile osakonnale ülesande suurendada tootmist ja hoida samas kokku kulusid ja selles ebaõnnestutakse, siis on alati süüdi juht. Siin on üks tootmisettevõtte näide, kus tootmisjuht ei suutnud saavutada oodatud tulemust ja iga kord juhtkonnale aru andes tõi põhjenduseks kellegi teise tegemata töö. Läks jupp aega enne kui ta mõistis, et kui tema pole suutnud ise meeskonda soovitud suunas liikuma panna, siis on süüdi ainult tema ise ja ei keegi teine. Tavaliselt takistab selle mõistmist juhi suur ego - ei suudeta ausalt tunnistada, et jah, ma tegin vea, ma ei saanud hakkama. Ja mis veel eriti oluline - kui juht ei suuda olla siiras ja avatud, siis ta ei suudagi oma vigu tunnistada. Mõnda inimest on näiteks nii kasvatatud, et tal on üliraske tunnistada, et ta eksis ja kui selline inimene satub juhiks, siis on asjad üsna metsas. Ma olen näinud juhte, kes konflikti ilmnedes kas süüdistavad kedagi teist või hakkavad lihtsalt solvanguid ja alandusi pilduma, aga selline juht ebaõnnestub absoluutselt alati. Liiga suur ego saab takistuseks ja ei suudetagi teistega koostööd teha. Mõtlen nüüd, mida sellest kõigest oma loengusse lisada, et kuulajatel sellest ka kasu oleks. Igatahes väga põnev ja mõtlesin täna seda raamatut lugedes, et mul on õpetamise suhtes ikka täielik kirg. Mulle meeldib see väljakutse, et seisan täiskasvanud inimeste ees, kellel juba omal pikk elukogemus selja taga ja kellel haridust keskkoolist kuni doktorikraadini ja mul on sellele vaatamata neile midagi pakkuda. See on hästi hea tunne.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: