mai
09

MasendusMaire Forsel

Mõnikord on mind nii lihtne masendusse viia. Eriti juhtub see siis, kui keegi kahtleb minu heatahtlikkuses. Ja eriti veel siis, kui olen enda arvates tublilt tööd teinud ja püüdnud ka kriitikat tehes olla viisakas, aga saan seepeale hoopis pahandada. 

Üheks minu tööks on õpetada täiskasvanuid ja kes sellise tööga kokku puutunud, see ilmselt teab, et see pole mitte kõige lihtsam ülesanne. Need õpilased, kes mul on, on enamasti juba kõrgkooli lõpetanud, hetkel on mul ühes grupis isegi üks doktorikraadiga inimene. Kui täiskasvanu tuleb uuesti koolipinki, siis paljudel võtab harjumist kasvõi ainult see, et tuleb koolis antud kohustustele alluda. Et kui ikka antakse kodutööks tähtaeg, siis sellest tuleb kinni pidada. Aga eriti rasked juhtumid on sellised, kui täiskasvanud õpilane ei talu õpetamist. Lastega on selles mõttes palju lihtsam - nad teavad, et õpetaja asi ongi ju õpetada ja et õpetaja kehtestatud reegleid tuleb järgida. Mõnel täiskasvanud aga tekib ilmselgelt tõrge, kui teine täiskasvanu teda õpetama hakkab. Eriti ametikoolis, sest kui ollakse juba kõrgkooli lõpetanud, siis ametikoolis õppides paistab mõnele tunduvat, et ega seal midagi enam õppida ei ole. Mul on siiani vist olnud ainult üks grupp, kes kohe alguses suhtus minusse suure usaldusega, sest nende hulgas oli üks, kes varem minu loengutel käinud ja soovitas kõigile, et käigu kindlasti mu loengutes, kuna need olevat nii huvitavad. Nii käiski see grupp mul alati kohal, ka need, kellel ettevõtluse aine juba VÕTAga arvestatud. Ja kohe alguses tundsin nendega, et meil on hea klapp - nad on avatud ja huvitatud sellest, mida räägin. Täna tunnen, et selline usaldus täiskasvanud õppijate poolt on pigem erand kui reegel - enamusega tuleb siiski lugupidamine korralikult välja teenida ja natuke läheb alguses aega, enne kui nad mind õpetajana austama hakkavad. Mitte et see austus nüüd nii tähtis oleks, aga kui seda üldse ei ole, siis on ka pahasti. Ma olen ikka oma õpilastele öelnud, et mina õpin neilt ja nemad minult, sest ega kõike ei saagi üks inimene teada ja on ju tore, kui ka õpetaja õpilastelt midagi õpib. Nii et mingi autoritaarne tüüp ei ole ma kaugeltki mitte.

Tänane mure ei ole tegelikult mingite eriliste pädevustega seotud ega puuduta ka austust kui niisugust, vaid on pigem kommunikatsiooniprobleem. Kuna hetkel on distantsõpe, siis tuleb õpilastega palju kirjalikult suhelda ja tänane masendus ongi põhjustatud sellest, et saatsin ühele grupile kodutööde kohta tagasiside ja rääkisin muuhulgas, kui oluline mulle on, et keegi plagiaati ei teeks. Kui õpilasi on palju, siis ma ei saada tagasisidet neile individuaalselt, kelle tööd on korras, nii et ainult ühele õpilasele saatsin eile privaatse kirja ja palusin üks harjutus uuesti teha. See, mida tervele grupile kirjutasin, puudutas erinevaid neist või ka kõiki, aga loomulikult ei maininud ma mitte ühtegi nime, vaid tõin lihtsalt välja probleemid. Sellega suutsin vähemalt ühe neist nii ära pahandada, et ta mulle täna solvunud kirja saatis. Aga millest sai probleem alguse? Nimelt sellest, et kõigist kodutöödest kaks olid põhimõtteliselt identsed - nii vormistuse kui ka vastuste poolest. Just vormistus esimesena silma hakkaski, sest üks ülesanne oli lahendatud täiesti teistsuguse kujundusega. Lisaks olid kaheksast vastusest viis absoluutselt identse sõnastusega. Kas see saab olla juhus? Kusjuures üks vastus neist identsetest oli veel selline, et vastati natuke pikemalt, mitte ainult konkreetsele küsimusele, vaid natuke lisaks ja ka need olid sõna-sõnalt samad. Loomulikult ei süüdistanud ma oma eilses tagasisides kedagi konkreetset, vaid tõin lihtsalt välja, et kaks tööd olid väga sarnased ja sellega seoses siis rääkisin neile, kuidas plagiaati suhtun. Täna sain siis pahandada, et miks ma kõigi poole näpuga viibutan ja et sellise suhtumisega ma nullivat ära igasuguse tahtmise neil omavahel koostööd teha. Paraku need kodutööd polnud koostööks mõeldud, vaid nende järgi ma hindan, kas mu veebiloengud on ära kuulatud ja kas kohustuslik lugemine on loetud. Kui kaks inimest teevad koos kodutööd ja need kukuvad suures osas sõna-sõnalt samasugused välja, kuidas ma siis tean, kas nad ikka võtsid mõlemad endale selle aja, et mu loengud ära kuulata? Need olid jube lihtsad küsimused tegelikult, millele nad vastama pidid, aga need olid kontrollküsimused. Ja nüüd täna hommikul ühe õpilase pahast kirja lugedes ma mõtlesin, et kui õpilasele ei meeldi, et teda õpetatakse ja vahel ka natuke korrale kutsutakse, et kuidas siis peaks õpetaja sellisel puhul üldse käituma? Et ma spikerdamist ja plagiaati ei talu, seda ma kavatsen ka edaspidi kõigile oma õpilastele öelda ja jumala eest, kui õpilasel pole seda pattu hingel, siis ei saa ta seda ka ju isiklikult võtta. 

Ma mäletan enda ülikooli ajast tegelikult ise ka üht solvumist õppejõu peale. Nimelt esimesel kursusel kohe alguses ühe aine esimeses loengus rääkis õppejõud, kuidas aine hakkab olema ja mida ta meilt ootab ja mäletan, et kuulasin väga tähelepanelikult ning panin kõik kirja, mis oluline tundus. Kui aga kodus hakkasin õppima, siis sain aru, et ma ikkagi polnud ühest asjast aru saanud ja kirjutasin õppejõule selle kohta kirja - lühikese, lihtsalt küsisin ühe asja üle. Ja kuidas ta mulle seepeale vastas? Sain nimelt noomida, et kui ma poleks tunnis aknast välja vaadanud ja niisama unistanud, et siis ma ei peaks praegu üle küsima, mida ta meile rääkis. Ma olin 45-aastane ja teadsin täpselt, et olin teda suure hoolega kuulanud ja tema vastas mulle nagu ma käiksin kolmandas klassis ja oleksin mingi tuulepea. Ma solvusin nii väga, et kirjutasin õppejõule seepeale pika kirja, kus selgitasin, et tema suhtumine minusse oli väga inetu ja vale, sest ma polnud tunni ajal oma mõtetega mujal ja ma pole mingi vastutustundetu tüüp, kes tunnis ei kuula ja siis hakkab pärast nõudma privaatset kohtlemist. Just, talle käis see privaatsele suhtlusele sundimine nii närvidele! Aga mina ei käitunud oma õpilastele kirjutades niimoodi. Ma püüdsin väga sõnu valida, kuid samas jäin ka rangeks ning ütlesin välja, millised reeglid minuga kehtivad. Ja mul oli tõesti põhjust seda teha, sest ma tundsin, et kaks õpilast on mind alt vedanud. 

Novot ja praegu ma peaksin lugema sisse nende jaoks järgmist teemat, aga tuju on nii nullis, et hakkasin hoopis siia oma muresid kirjutama. Ma ei teagi tegelikult, kes siin seda blogi loevad - näen statistikast, et kui olen postitust FBs jaganud, siis tekib kohe mitusada lugejat, aga kui ma neid postitusi seal ei jaga, siis nii palju pole. Kes iganes sa seda siin nüüd loed, ole sa tänatud, et ära kuulasid - jagatud mure on igatahes poole väiksem ja mul juba hakkaski natuke kergem :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: