Mu tervis on täiega tuksis. Tavaliselt kui on suvi, läheb kõik paremaks, sest saab rohkem liikuda ja värskes õhus olla, aga seekordne suvi on erand. Ma olen suve algusest saadik iga päev paistes ja see ei sõltu isegi sellest, kas on palav ilm või pole. Märtsis jäi onkoloogi pooleaasta visiit vahele, sest kõik vastuvõtud tühistati, nii et ma saan kontrolli minna nüüd alles 26. augustil. Ma tean, et see kõik on hormoonravi kõrvalnäht, aga ma ei kujuta ette, mida selles suhtes üldse teha saab. Just sain teada, et üks naine, kellel sarnased kõrvalnähud tekkisid, jättis ravi pärast 1,5 aastat tamoxifeni võtmist pooleli - ta arst olevat ka öelnud, et eks see ongi ju profülaktiline. Läks mööda aasta ilma tablettideta ja nüüd avastati tal metastaasid - neljas staadium. Ta ei suuda endale andestada, et hormoonravi pooleli jättis. Nii ma mõtlengi, et vähk on igatahes hullem kui mingi paistetus või liigesevalud või veepeetusest tingitud kaalutõus. Et äkki ikka pean vastu need viis aastat, kui pean seda rohtu võtma. Üle kahe aasta olen seda võtnud, kolm jääb veel. Eks ma siis ülejärgmisel nädalal saan teada, kuidas edasi elada. 

Ja see pole veel kõik. Täna käisin lõpuks kopsuarstil, kes süvenes väga põhjalikult minu kahe viimase aasta kopsupiltidesse. Ta nägi seal üht väikest laiku, mis oli suht samasugune aastal 2018 ja praegu. Ütles, et ilmselt kiiritusest tekkinud kahjustus, et neid pidavat ikka tekkima. Läksin ma sinna tegelikult oma köha pärast, sest perearst otsustas, et oleks vaja võtta teise arsti arvamus. Mul nimelt on seekord nii, et olin sügisel haige ja kui tavaliselt lõpeb haigus köhaga, mis kestab max kaks kuud, siis seekord see köha pole päris ära kadunudki, varsti saab juba aasta täis. Nüüd uuritakse, kas see on mingi astmaatiline nähtus või miski muu. Käisin seepärast täna hingamiskontrollis, kus alguses tehti kolm testi ja siis vahepeal pidin inhalaatorist mingit rohtu sisse hingama ja siis kümne minuti pärast tehti uuesti kolm testi - vahe oli silmnähtav. Rohi oli mõjunud nii hästi, et hilisemad testid läksid palju paremini. Suutsin pikemalt välja hingata ja tundus, et kopsudesse mahub rohkem. See arst, kes minuga tegeles, ütles, et kui ma uksest sisse tulin ja rääkima hakkasin, et siis ta kohe oli kuulnud, et mul oleks nagu mingi takistus hingetorus, et justkui kahin oli sees. Mul välja hingates sageli vilistab kopsudes ja see on eriti häiriv õhtuti, kui tahan enne und vaikuses raamatut lugeda - siis see vilin nii õudselt häirib. Kusjuures huvitav oli see, et kui olin inhalaatorist rohtu sisse hinganud, siis hakkasin paari minuti pärast köhima ja köhides oli röga lahti - mul pole muidu ju mingit sellist köha, lihtsalt kuiv põksumine aeg-ajalt, aga ju siis see rohi seal kuidagi mõjus. 

Lisaks pean täna öösel magama voolikud ninas, andur näpu otsas ja aparaat rinnale kinnitatud. Sain koju aparaadi kaasa, homme pean selle tagasi viima. Kopsuarst vaatas täna mu kurku ja ütles, et mul on väga kitsad hingamisteed ja küsis kas mandlid on ära lõigatud, sest neid polnud üldse näha. Mandlid taheti mul ära lõigata siis, kui olin 13 aastane. Olin isegi juba haiglas sees, aga siis otsustati need ikkagi alles jätta.
Ma unustasin arstile rääkimata, millised lämbumishood mul aeg-ajalt peal käivad. Olen vist siin blogis ka seda korra kirjeldanud, kuidas lihtsalt tühja koha pealt hakkab kurgus kraapima ja õhk lihtsalt ei käi läbi. Selline tunne, et hea küll, ma suren siis ära nüüd ja nii ongi. Õnneks olen siiani ellu jäänud. Rääkisin arstile täna ära kogu oma elu, mis vähegi võib köhaga seotud olla - ka selle, et meie isa oli ahelsuitsetaja ja suitsetas külmal ajal alati köögis. Ma olen suitsu sees üles kasvanud - mälupilt on selline, et isa istub köögi laua ääres oma tooli peal (tal oli oma koht alati), raamat ees ja suits ka. Nõukaajal olid inimesed ikka jube rumalad selles suhtes, nii paljud suitsetasid laste juuresolekul. Ja tegelikult meie ema ka kippus köhima. Imelik ainult, et mu kaksikõel ei ole kopsud samamoodi nõrgad. Aga mul sai asi alguse ühest gripi tüsistusest, kui peaaegu 30 aastat tagasi haigena Rootsis tõlkimas käisin. Sealtmaalt see köha mul ongi ja ma poleks tohtinud sinna minna, aga kui päev enne reisi Ruvele ütlesin, et ma ei saa tulla, sest olen haige, siis ta nii õudselt pahandas, et ma ei julgenud enda eest seista ja läksin ikkagi. See oli saatuslik viga.

Novot ja nüüd ma siis püüangi siin kuidagi toime tulla nende erinevate jamadega. Õnneks ei käi ma kusagil kellast kellani tööl - see oleks ikka väga raske. Toimetan siin kodus omas tempos ja õnneks olen saanud ka koosolekutel üle interneti osaleda. See koroona on ju jälle tagasi, pole mõttekas veel sellega ka riskida, parem karta kui kahetseda.

Aga peaasi muidugi, et metastaase poleks tekkinud, sest ainuüksi mõte keemiaravile paneb mind õudusest õlgu väristama. Ma ei suuda sellele isegi mõelda, kui peaksin uuesti otsast alustama. Seekord saadetakse mind kompuutrisse ka, nii et eks seal siis selgub, kas on kõik korras. Täna sain kuuks ajaks ühed uued tabletid ka - refluksi raviks. See on jälle midagi uut, mis alles nüüd kevadel tekkis. Päeval pole midagi tunda, aga mõnikord õhtuti enne magamist on. Kui olen õhtusöögi söönud nii viie-kuue paiku, siis pärast kõrvetisi ei teki, aga kui olen mingil põhjusel hiljem söönud, siis on peaaegu kindel, et õhtul jälle jama. See kuuajane kuur võib asja ka täitsa korda teha, kuigi arst ütles, et see on väga individuaalne, et mõni võtab terve elu. Kui nad nüüd astma ka avastavad, siis ilmselt lisandub inhalaator või mingid tabletid.

Selline see vanadus siis ongi, peaks nüüd vist ohkama :) Natuke vara tuli kätte, ei osanud karta sellist asja.