sept
23

Metsas ja mere ääresMaire Forsel

Ma olen nüüd mitmel päeval käinud metsas ja mere ääres. Kui ma siin mingis varasemas postituses ütlesin, et kardan puuke ja ostan seepärast kultuurmustikaid, siis nüüd lõi minus siiski korilane välja, sest metsas on lihtsalt nii ilus. 
Nii siis käisingi ühel õhtul pohli ja mustikaid korjamas - üle ei pingutanud, korjasin täpselt nii palju, et jätkuks pealelõunase kohupiima peale. Esimesel õhtul olingi sellises kohas, kus olid peamiselt pohlad. 

Kusjuures need pohlad on praegu väga valmis ja hästi magusad. 

Täna käisin peale tööd Tuhkanal ja seal on männimetsaalune mustikaid täis.

Kui ma ütlen, et peale tööd, siis see tähendab, et istusin täna peaaegu terve päeva kabinetis töölaua taga ja kirjutasin oma raamatut. Täna lisandus peaaegu kümme tuhat tähemärki ja nüüd on raamatu maht peaaegu täis. Täna jõudsin autoriõiguste osa peaaegu üleni valmis, mõned näited võiks vaid veel lisada. Hea tunne oli õhtul välja minna, kui seljataga nii tõhus tööpäev. 
Ilmad on sel nädalal tõeliselt suvised, õhtu oli nii soe nagu suvel ja rannas jube ilus.

Seal meres seisab tegelikult üks mees ka lisaks suurtele kividele, ilmselt lasi võrku.
Pildistasin igasuguseid seeni, sest nii huvitav oli.
Üks kärbseseen on punase asemel kollane.

Punaseid oli ka, hästi ilusat värvi.

Ja siis mingid lillad.

Ja valged.



Ühte seent oli keegi kahe suupoolega söönud.

Ja siis leidsin ühe mahakukkunud puutüve pealt sellise huvitava kolmiku.

Saatsin Sandrile messengeri aina uusi seenepilte, kuni ta küsis, et kas seal söögiseeni polegi. Oli küll, aga ma ei korjanud ühtegi, sest tundsin, et ei viitsi täna õhtul neid puhastama ja praadima hakata.
See on söödav igatahes.

Leidsin metsast ühe lille ka.

Kodus lapikoja taga on see seen, mida siin varasemas postituses näitasin, poole suuremaks kasvanud. Kahjuks ei ole siin tikutopsi kõrval, nii et pildilt ei saa aru, milline hiiglane ta juba on.

Eile õhtul tegime Sandriga siinsamas oma metsas tiiru ja sattusime vahepeal sellisesse padrikusse, et mul tekkis hirm, kas sealt üldse välja suudame ronida. Möödusime ka ühest loomadesöötmise kohast, polnud seal aastaid käinud.

Torm oli palju puid pikali paisanud. Mõnel oli juurealune maast lahti kerkinud nagu kõrge muldsein.

Ühe kaamera leidsime ka. Loodan, et see jäädvustab vaid pilti, mitte heli, sest ma rääkisin just ühte intiimset asja sel hetkel, kui kaamerast möödusime. Märkasin alles siis, kui juba sellest möödas olin. On ikka elu, isegi metsas keegi jälgib sind :)

Laupäeval pean jälle Olustverre minema. Mul on selle suhtes praegu natuke halb tunne, sest pooled sellest grupist vedasid mind alt - ei saatnud kodutöid õigeks ajaks. Ma ei suuda mõista, kuidas täiskasvanud inimesed saavad nii käituda. Ma ise ei hilinenud viie ülikooliaasta jooksul mitte ühtegi korda mitte millegagi. Kokkulepetest kinnipidamine on mulle lihtsalt nii tähtis, see on vastutustunde küsimus. Ma saaksin aru, kui on mingi põhjus hilinemiseks, aga siis tuleks saata mulle selle kohta kiri. Lõppude lõpuks olen ma ju ka inimene ja mõistan. Aga pagan küll, kui sa oled vabatahtlikult hakanud koolis käima, siis tuleb ka reeglitest kinni pidada ja teha ära kõik need asjad, mis on nõutud. Ma ei ole veel otsustanud, kuidas neid motiveerida kodutöid õigeks ajaks saatma, aga üks võimalus oleks, et kes põhjuseta hilineb, see saab lisatöö. See tähendaks, et tuleks veel rohkem kodus teha, aga ehk see aitaks ka mõista, et parem siiski asjad õigeks ajaks ära saata. Mõtlen veel, kuidas parem oleks.
Panen lõpetuseks veel ühe merepildi. Nii vaikne, nii ilus, nii soe...

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: