mai
10

Minu ToscanaMaire Forsel

Ma peaksin olema praegu Toscanas. Teisipäeval andis mu telefon märku, et peaksin hakkama lennukile kiirustama, aga see lõbu jäi muidugi ära. Ma ei reisi väga sageli, käin igal aastal peamiselt vaid Rootsis, aga Toscanast olin ma unistanud aastaid. Ja kuna mu lapsed teadsid, et sellest unistan, siis võttis Raili ühel detsembripäeval kätte ja ütles, et nii, nüüd bronnime oma reisi ära. Ja nii me tegimegi. Pidin lendama siit kõigepealt Rootsi ja sealt siis edasi juba koos Railiga Itaaliasse. Kuna aga koroona kõigele kriipsu peale tõmbas, siis tühistasin oma lennupiletid juba üsna varakult, nii et sain isegi peaaegu kogu makstud raha tagasi. 

Kuna eile ei olnud mul väga lihtne päev ja see lõppes sellega, et ma toast välja ei saanudki, sest tegin päev otsa üht videoettekannet, siis mõtlesin täna, et nüüd teen omale oma Toscana. Ma olin juba ammu unistanud, et ükskord ma võtan oma ratta ja raamatu ja lähen lihtsalt mere äärde lebotama. See mõte tekkis mul millalgi siis, kui ma enam kellast kellani kaugtööd ei pidanud tegema ja ma tahtsin lihtsalt tunda, mis tunne on, kui teised istuvad kontoris ja mina olen vaba nagu lind seal mere ääres. Nüüd on sellestki mõttest juba mitu aastat möödas, aga niisama lebotamas polnud ma siiani seal käinud. Täna siis mõtlesin, et kuna Toscana reis jäi ära, et siis teen selle sõidu ükskord teoks ja teen omale oma Toscana. 

Võtsin matkatooli ja kinnitasin selle pakiraami külge. Ratta korvi panin joogi ja raamatu ja muud vajalikku.

Mere ääres oli hästi vaikne - vaid linnulaul ja puudekohin. Loen praegu Emily Brontë Vihurimäed - see on üks väga veider raamat tegelikult. Natuke nagu masendav isegi, aga kui ma seda juba lugema hakkasin, siis loen ikka lõpuni. See on kirjutatud 19. sajandi alguses väga noore inimese poolt, sest  Brontë suri juba 30-aastaselt ja seda raamatut lugedes ma pidevalt mõtlen, et mis küll pani teda peaaegu kõiki selle raamatu tegelasi nii paheliste ja südametutena kirjeldama. Tekib küsimus, kas inimesed olidki tol ajal sellised metslased, sest isegi armastus on selles raamatus kirjeldatud pigem vihkamisena ja no ma ei tea, ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, mis tundeid see raamat vahepeal tekitab. Mere ääres päikese käes oli seda siiski päris tore lugeda.

Nii ma seal siis istusin. Ma ei armasta plasttopse, nii et võtsin tooniku jaoks kaasa veiniklaasi.

Kui ma randa jõudsin, siis ehmatasin oma tulekuga lendu ühe pardipaari. Vahepeal lendas veel väike parv parte üle minu, aga rohkem polnud isegi veelinde täna näha.

Oli lihtsalt vaikus ja rahu. Natuke linnulaulu ja käo kukkumist.

Mingil hetkel tundsin, et ma ei tohiks enam rohkem päikese käes olla ja hakkasin kodu poole väntama. Mõnusad pealelõunased varjud olid metsateel.

Ahjaa, ma tahtsin ju sellegi dokumenteerida, kuidas ma ükspäev karulauku käisin otsimas. See oli ausalt öeldes päris naljakas, sest vajas korralikku planeerimist ja lõppes mittemillegagi. Ma nimelt ei ole kunagi elus karulauku korjanud ega tea mitte ühtegi leiukohta siin saarel, kuigi näen pea igapäevaselt, kuidas mu Saaremaa sõbrad seda korjamas käivad. Ühel päeval märkasin aga ühes FB-lõimes, kui kelleltki küsiti, kust ta karulauku leidis ja ma panin selle kohanime endale kirja. Lisaks hakkasin muidugi guugeldama ja avastasin, et aastal 2017 on avastatud Saaremaal uus karulaugu leiukoht, kus see taim laiutab lausa 16 hektari suurusel alal. Kujutage ette, 16 hektarit! Kui raske võib sellist lahmakat olla leida, eks ole? Võtsin mina siis käärid kaasa, panin kummikud jalga ja istusin autosse. Esimene tõrge tekkis juba koduhoovis, sest need leiukohad olid nii väikeste kohtade nimed, et mul ei õnnestunud neid GPSi sisestada. No polnud hullu, sest ma ju teadsin, kus see 16 ha kaardil asub ja hakkasin siis sinnapoole sõitma. Ja teate, ma tiirutasin põhimõtteliselt pool saart lõpuks läbi ja ma ei suutnud leida mitte ühtegi karulaugu lehekest! Pärast vaatasin, et olingi tiirutanud sellesama 16 ha ümbruses igal pool, aga no ma ei pääsenud ligi kuhugi sellisesse kohta, kus oleks karulauku olnud. Sõit ise oli muidugi hea vaheldus kodus istumisele ja avastasin muid toredaid kohti, mida ma siin saarel varem näinud ei olnud. Näiteks Viikingite küla, millest küll olin kuulnud, aga polnud sinna kunagi sattunud. Aga vot karulauku ma ei leidnud. 

Karulaugukorjajaid hoiatatakse, et nad ei ajaks seda segi mürgise piibelehega, aga tegelikult on peamine karulauguaeg tükk maad varem, kui piibelehed pole oma ninasid peaaegu veel maast välja pistnudki. Alles praegu on piibelehe lehed nii suured, et neid võiks karulauguks pidada, aga karulauk ise peaks juba õitsema, nii et siis saab jälle õite järgi neil vahet teha. Mina pildistasin täna piibelehti. Sellel pildil ei ole karulauk:

Metsa all on praegu tõeline õitemeri ja kui nüüd piibelehed ka veel õitsema hakkavad, siis on kõik see ilm ka piibelehelõhna täis. Täielik paradiis. Siin pildil eespool ülased ja tagapool need heledamad rohelised on piibelehed:

Tagasiteel sai mul natuke nalja ka. Nimelt avastasin kodu poole vändates ühe aia tagant metstulbid. Sõitsin sealt juba mööda, aga siis mõtlesin, et tahaks neid ikka ka pildistada ja tahtsin otsa ringi keerata. Kuulsin, et tagant tuleb üks auto, nii et ootasin kuni see möödus ja kui siis vasakpööret tegema tahtsin hakata, märkasin, et üks maastur tuleb veel - ehmatasin sellest ja keerasin ratta lenksud natuke liiga järsult paremale, misjärel kaotasin tasakaalu ja maandusin tee äärde kraavi nagu küpse ladvaõun :D Ennast ajas mind õudselt naerma, sest haiget ma üldse ei saanud ja kogu see olukord tundus veidi koomiline, kuna mul jäi üks jalg ratta alla kinni ja ma ei suutnud kohe kiiruga otsustada, kuidas end sealt püsti ajada. Lootsin, et selles maasturis olevad inimesed mu kraavi maandumist ei märganud, aga võta näpust - tegemist oli hoolivate inimestega, nii et nad pidasid auto kinni ja kõrvalistuja poolt pistis üks noormees pea välja ja hüüdis mulle midagi. Ma hüüdsin talle kiiresti vastu, et kõik on hästi, et ma olin lihtsalt natuke hooletu ja seepeale nad sõitsid õnneks edasi. Kuna kukkudes kogu kola mu rattakorvist välja lendas, siis oleks olnud üsna piinlik vaatepilt, kui nad mulle appi oleksid tulnud. Mul oli ju tooniku jaoks veiniklaas kaasas ja no ma ei tea, seda kraavis nähes oleks vist iga mööduja mõelnud, et tädi on veidi vintis, kui püsti ei seisa :D 

Selle metstulpide pildi pärast ma sinna kraavi siis lendasingi:

Novot, selline "Toscana reis" siis täna mul oligi ja nüüd mõtlen, et kuna on emadepäev, siis võiks näiteks rabarbrikoogi küpsetada. Hommik algas mul täna videokõnedega kõigepealt Rootsist ja siis Eesti põhjarannikult, nii et lapsed nägin ikka ära. Meeleolu on eilsega võrreldes ka tunduvalt parem, sest kui eilne päev algas ühe õpilase kirjaga, mis terveks päevaks mind masendusse viis, siis täna hommikul leidsin postkastist samast grupist ühe teise õpilase kirja, kes mind hoopis tänas selle noomiva kirja eest, mille ma neile saatsin. See annab lootust, et ehk ikka enamus ei solvunud mu peale. Ma sain eile neile tegelikult uued loengud juba valmis ja uue kodutöö juhendi ka, aga kuna lõpetasin nii hilja, siis ei julgenud enam hakata laupäeva õhtul neile kirja saatma. Ja kuna täna on emadepäev, siis ei tundunud tänane päev ka sobilik koolitööde saatmiseks, nii et ootan homseni ja saadan uued ülesanded homme hommikul. Ilmad pidid uuesti külmaks minema, ehk on siis kõigil ka koolitöödeks lihtsam aega võtta.
Nonii, tänane aruanne kirjas, nüüd lippan aeda rabarberit tooma.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: