juuli
05

MööbeldasimeMaire Forsel

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas emal oli kombeks aeg-ajalt tubades mööblit ümber tõsta. Polnud ju sel ajal kombeks uusi mööbliesemeid osta, nii et toa sisustus kestis aastakümneid - kuni selle hetkeni, mil müügile tulid tolle aja kohta moodsad sektsioonkapid ja kõik nagu üks mees hakkasid elutubades mööblit välja vahetama. Selle ajani käis meil kodus mööbeldamine nii, et diivan ja lauad-kapid vahetasid lihtsalt aeg-ajalt asukohta. Kõige ekstreemsem olukord, mis mul sellest ajast meeles on, on see, kui ema värvis elutoa mööbli mustaks. Oli selline natuke läikiv värv, mis haises minu mäletamist mööda tõrva järele. Ja minu meelest ilusamaks see mööbel küll ei läinud, aga ju siis emale tundus moodsam. Veel meenub, et kui ta 80ndal aastal kaks kuud Kanadas oma õe juures oli, siis sealt tagasi tulles tekkis ilmselt masendus sellest kontrastist, mis meie kodu ja tema õe Kanada kodu vahel valitses, nii et ta viskas köögist mõned toolid välja, teatades, et need ei kõlba mitte kuhugi. Mäletan siiani seda hetke, kui köögi toolid õues maja seina ääres vedelesid - kas need sai pärast tuppa tagasi toodud või ära visatud, seda ma ei mäleta.

Ma olen alati armastanud oma kodusid ehitada ja kujundada - ei teagi, kas see pisik on siis emast külge jäänud. Isa oli meil kange ehitaja, kes meid ikka vahel kaasa võttis, kui käis sugulastel abiks sauna või suvilat ehitamas - sellest ajast on mul meeles värske puidu ja värske värvi lõhn, mida siiani armastan. Ja kodude sisustamine on mulle alati tähtis olnud. Kuni selle hetkeni, mil Saaremaale kolisin. Siin ostsin kõigepealt valmis maja, kus elasin 5 aastat ja selle aja jooksul panin uue tapeedi vaid kahte tuppa, lisaks sai üks pooleliolev tuba valmis ehitatud. Aga mingeid erilisi muudatusi ma selles majas ei teinud. Sisekujunduse peale hakkasin mõtlema uuesti alles siis, kui hakkasime Sandri lapsepõlvekodu renoveerima. Aga käisin samal ajal Tartus ülikoolis, nii et samamoodi põhjalikult nagu oma Rapla maja ehitasin-sisustasin, polnud võimalik selle maja peale keskenduda. Nii tellisin näiteks praegusesse majja tapeedid ühest Tartu poest, kus valik oli tükk maad väiksem kui salongis Muster, mis on minu lemmik. Rapla majja tellisin kõik tapeedid Mustrist ja ka elutoa vitriinkapp on sealt tellitud. Tartus aga läks alati nii kiireks - kui loengud läbi, siis kihutasin tapeedipoodi ja aeg oli limiteeritud, sest pidin praamile jõudma. Pealegi tahtis Sander ka näha, mis valik seal on, nii et saatsin talle muudkui pilte ja siis niimoodi kaugteel üritasime otsustada, milliseid tapeete tellida. Üldiselt läks päris hästi, ainult elutoaga läks halvasti. Valisime siia punase-valgetriibulise tapeedi, mis on nii intensiivne, et dikteerib kogu sisustust ja paneb mõtetele nö piirangud peale. Mulle ei meeldi see elutuba ja pole kunagi ka meeldinud, sest see on alla minu võimete sisustatud. No ikka korralikult lati alt läbi, ma ütleks, kuigi kui näiteks Maakodu siin külas käis, siis õnnestus profifotograafil teha ka elutoast imeilusad pildid. Näiteks see:

Aga me polnud selle toaga rahul - minul oli probleem, et kola on liiga palju ja kõik on liiga kirju ja Sandril oli probleem, et ta ei saa oma kõlareid paigutada nii, et heli tuleks ühtlaselt temani mõlemalt poolt. Sander on väga pedant, mis puudutab muusikat. Ta kuuleb seda, mida mina ei kuule ja kui kõlar on kasvõi kaks sentimeetrit vale koha peal, siis see segab teda, et heli ei liigu õigesti. Sellepärast oli tal ammu plaan, et tõstame toa ümber nii, et tal õnnestuks kõlarid õigesse kohta panna, aga ma olin siiani vastu punninud. Nüüd lõpuks mõtlesin, et vahet ei ole, ma pole selle toaga ju rahul nagunii ja paigutagu mööblit, kuidas tahab. Nii ta siis kõik ümber tõstiski. Nüüd on ruumi kuidagi rohkem ja panime mitu pilti veel seina, mis siiani kusagil ülesriputamist ootasid. Selle tulemusena peaksin kardinad ära vahetama, sest see kõik on lihtsalt liiga kirju nüüd, aga ma ei tea, millal ma viitsin.
Nüüd on siis nii. Teleka pool seinas on kolme tuttava kunstniku pildid - Marje Berlokko "Karja kirik", Viktor Auliku "Odalätsi" ja Kaido Ole "Mu kallis GMO" - kõik raplakad ühesõnaga. Kusjuures Kaido tegi selle pildi ekstra just selle toa jaoks - kui ta siin külas käis, siis olid kardinad rohelised, nii et ta kasutas siis nii tumepunast kui rohelist, et see siia tuppa sobituks. Need kardinad on mul kusagil kapis, nii et vist peaksin need tagasi panema. "Mu kallis GMO" on meil tegelikult kahasse tehtud, sest selle suure GMO vilja tekstiilist osa on minu tehtud. See pilt oli paar suve tagasi Riigikogus näitusel ja kui näitus läbi, siis kinkis Kaido selle mulle - koostöö eest, sest tegin mõnele segatehnikas pildile veel neid tekstiilist asjandusi. 

Teise seina jäid kaks parempoolset pilti nii nagu nad ennegi olid, lisaks panime minu esimese raamatu esikaane pildi - akvarelli, mis Hege mulle kinkis. Kardina kõrval on kaks Lumimari pilti, mille ma tegelikult Kaarile kinkisin soolaleivaks, aga kuna Karelile need ei meeldinud, siis jäid need neil seina panemata ja praktilised nagu me oleme, ma lihtsalt sain need siis omale tagasi :) Kinkisin neile kokku kuus pilti - neli läksid lastetuppa ja need olid ok, aga need kaks siis nüüd meie majas.

Kuna televiisor sai nüüd teise seina, siis ei pea Sander enam äikese ajal teleka taha ronima, et kaableid vooluvõrgust eemaldada. Miinuseks on see, et nüüd on kõik seinapistikud nähtaval, aga selle lahendasime nii, et Sander tõstis sinna oma kitarri ette. Siin pildil siiski umbes kolmandik neist nähtaval. Kass vaatas meie mööbeldamist suht üllatunud näoga pealt.

Kapp sai köögipoolsesse seina ja minu lugemisnurk on nüüd siin.

Vot selline värviline elutuba, aga Rapla maja elutuba meeldis mulle tükk maad rohkem. Esiteks olid kõik lambid seal hoolega valitud, teiseks õnnestus leida kardinate jaoks sellist kangast, mis jube hästi tapeediga sobis. Need kardinad õmblesin ise ja jätsin muidugi uuele omanikule kui maja maha müüsin, ainult oma mööbli võtsin elutoast kaasa. See Rapla elutuba on igatahes palju rohkem minu maitse kui see meie praegune tuba. Tšeki telekat - aasta oli 2003 :) 


Lugesin eile terve päeva Elena Ferrante tetraloogia kolmandat osa "Those  Who Leave and Those Who Stay", aga läbi seda veel ei saanud. Kui jäi vaid 18 lehekülge lugeda, siis väsisid silmad nii ära, et jätsin viimased leheküljed tänaseks. Ma ei raatsigi tegelikult, et see juba läbi saab, sest neljas osa pole veel kohale jõudnud ja üldse ei meeldi, et sellega lugemisse nüüd paus tuleb. Kahetsen, et tellisin Krisostomusest - oleks võinud otse kusagilt välismaa netipoest tellida, oleks ilmselt juba kohal, sest üle kuu aja on tellimuse esitamisest möödas. Nüüd sain kirja, et ilmselt saabub 10. juulil.

Käisime reedel Muhus toitu varumas ja ostsime jälle ühe kasti maasikaid. Sort on Sonata ja need on head magusad. Panime jälle osa sügavkülma.

Eile oli päev otsa vihm ja tuul, nii et välja minna ei saanudki. Tegime õhtul sauna ja küpsetamisega olemise õdusamaks. Mõtlesin teha õhtusöögiks focacciat, aga pigem tuli sellest paksu põhjaga pizza. Seekord läksid lisaks Forte juustule ja päevalilleseemnetele peale salaami, punane sibul, paprika ja värske rosmariin. 




Tuli parem kui eelmine kord, sest salaami andis head maitset. 
Täna õhtul saabuvad mugulad saarele. Mul hakkasid süümekad, et mis vanaema ma selline olen, kui lapsed suvel kordagi saarel pole käinud, nii et täna õhtul tuuakse Frants ja Loviise üle mere. Läheme sadamasse vastu ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis viime nad neljapäeval linna tagasi. Frantsul on neljapäeva õhtul purjetamistrenn, sellepärast nad siin kauem olla ei saa. Ilmad on nii kehvad, et pean mõtlema, mida nendega need kolm pikka päeva siin teha - peaks kuhugi sõitma, et lastel huvitavam oleks. 

Peaks enne laste tulekut muru ära niitma, aga ei tea, kas õnnestub. Praegu tuli igatahes päike välja, aga tuult ei ole, nii et maa kuivab väga aeglaselt. 
Elulõngal nüüd vast nii 2/3 õisi lahti löönud. Käin teda ikka imetlemas, sest tundub nii uskumatu, et mul lõpuks ometi on üks õitsev elulõng. Oli ta siin ju juba mitu aastat, ilma et oleks korralikult kasvama läinud ja õisi näidanud. Nii hea meel tema üle :)

Nüüd lähen lugema.



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: