mai
04

Mõtetega PeipsiveerelMaire Forsel

Nii juhtub kui oled just lõpetanud Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdani" lugemise ja end mitmeks päevaks mõtetes Peipsiveerele unustanud - hakkad kohe kala marineerima. Selles raamatus on muidugi seinast-seina juhtumisi ja meeleolusid, aga Peipsiäärse rahvakillu toidukultuur on üks, mis sealt kõvasti külge hakkab. Peale kalade muidugi ka pirukad, nii et ma täna juba ostsin pärmi ära, et homme tainas kerkima panna. Täna enam küpsetama ei hakka, sest saime Pihtlas Nögese kohvikust talguliste kringlist osa ja see maitseelamus vajab veidi unustamist, enne kui julgen ise küpsetama hakata - no lihtsalt niiiii hea oli see. Kui suvel Saaremaale satute, siis sõitke kindlasti ka Pihtlast läbi ja astuge sealsesse kohvikusse sisse.

Pildil marineeritud räimed.

Aga muidu läheb mul täitsa hästi. Mõtlesin, et annan siin veidi elumärki, et muidu äkki mõtlete, kuhu ma kadunud. Käisin vahepeal ühe kolmese tüdrukutirtsu ja ühe seitsmese poisiklutiga Rootsis ja tunnen end nüüd seepeale nagu kangelasvanaema. Ise ka imestan, et hakkama sain, sest ühe otsa sõit oli 11 tundi pikk, lisaks veel 2-tunnine laevasõit. Tagasi siis samamoodi. Tegelikult peatusime tagasiteel ühe öö Soomes hotellis, sest ma enam ei taha poolest ööst sõitma hakata ja kui on laevale kella peale minek, siis on väga raske seda pea 900-kilomeetrist otsa ühe jutiga sõita. Isegi üksinda käies olen viimastel aastatel tagasisõidu kahe päeva peale jaganud.

Pildil Frants ja Loviise Norrbotteni muuseumis poodi mängimas. 

Seda sadu kilomeetreid pikka autosõitu kasutasin suures osas mõtlemiseks ja unistamiseks, nii palju kui lapsed seda teha lasid. Tagasiteel vormus minu peas täitsa konkreetne tulevikuunistus, nii et nüüd siis tean, kuhupoole oma tegemistes suund võtta. Tegutsema pole siiski veel hakanud, sest päevad on kuidagi iseenesest käest libisenud, aga varsti ma alustan. Selle unistuse poole liikumisega.

Talgutel ma täna ei käinud, sest minu kätega enam talguid ei pea, hea kui oma koduste tegemistegagi hakkama saan. Ilm täna talgulisi ei soosinud, aga nii vapralt olid kõik väljas. Eestimaa sai jälle tükk maad ilusamaks. Kui nüüd selle kurjuse ka inimestest välja rookida saaks, mis viimasel ajal igalt poolt vastu vaatab, võiks kohe tükk maad vabamalt hingata.

Kui täna koju tagasi sõitsime, siis tegime Pulli pangal peatuse. Nii ilus koht, suvel läheme sinna kindlasti tagasi.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: