mai
22

Nad olid natsidMaire Forsel

Sain eile läbi Katarina Baeri raamatu "Nad olid natsid". Seda raamatut lugedes saatis mind alguses üks läbiv mõte – on väga ohtlik, kui riigis tekib järjest enam rahulolematuid kodanikke, kes tunnevad, et neid on millestki ilma jäetud. Sellistes olukordades on populistidel oma kombitsate ajamiseks roheline tee. Õigupoolest on oma poliitika levitamiseks hea pinnas sellistel aegadel nii kommunistidel kui äärmusparempoolsetel ja kui kanda 1930ndatel kerinud rahulolematus üle tänapäeva, siis kommunistidel teatavasti erilist tulevikku poleks, kuna nemad on oma suutmatust juba tõestanud. Küll aga on soodne pinnas paremäärmuslastel ja ausalt öeldes oli isegi ehmatav lugeda, kui sarnased on täna ühe partei jutupunktid tolleaegsete natside omaga – viha globalistide vastu, valge rassi ülistamine, homode ja muude vähemusgruppide vaenamine, sekka valjuhäälsed lubadused muuta oma rahva elu paremaks, peaasi, et oled õigest rassist. Väga hirmutav, et see kõik on ka tänases maailmas olemas, ka meie väikeses Eestis.

Selle raamatu autor on teinud ära tohutu töö oma vanavanemate ajaloo uurimisel, püüdes leida vastust küsimusele, miks neist, Ortrudist ja Gerzist, said natsid. Otsest vastust siin polegi, küll aga on lugejal võimalus ise mõelda, mis selle ajendiks võis olla, sest nende elu on võimalikult detailselt kirjeldatud. Üks eeldus oli minu arvates juba see, et nad olid baltisakslased – kui sind jäetakse ilma sellest turvalisest elust, millega oled harjunud, siis tekib kindlasti kibestumus ja selliseid inimesi on lihtne ära kasutada. Teine põhjus on minu arvates oskuslik propaganda, mille mõju on võimatu alahinnata. Lugedes liikus mu mõte pidevalt praegusele Venemaale, kus inimeste ajupestus ületab igasuguse terve mõistuse piirid.
Lisaks ilmselt mängib rolli ka inimese iseloom – panin tähele, et Gerhard võis mõnikord üsna vastikult käituda. Näiteks tema suhtumine Ortrudi sõbranna mehesse, kus ilmselgelt lõi välja Gerhardi kadedus, kuna viimane omas edukat šokolaadivabrikut. Gerhardil oli kombeks naise sõbranna mehelt halvustavalt küsida: „Kuidas su kommikestel ka läheb?” (lk 147). Selline teise inimese edu pisendamine ei näita Gerhardit just heast küljest, kuigi ühe hilisema juhtumi kõrval on see isegi pisiasi. Rohkem ehmatas see, kui Gerz 1944. aasta novembris kodus puhkusel käies koera maha lasi, kui see oma haukumist ei jätnud (lk 275). Tundub väga südametu tegu, eriti kui mõelda, kuidas see ta lastele mõjuda võis. Lisaks läks ta poja peale paar korda nii närvi, et virutas lapsele vastu vahtimist, nii et viimane toolilt maha lendas. No ei ole just kõige empaatilisem käitumine. Ka Ortrud tundus pigem külmapoolse loomuga, kuigi ega siin avaldatud kirjade põhjal ei saa ju midagi sellist kindlalt väita. Pigem viitab sellele tema suhtumine tumedama nahaga hooldajatesse vanadekodus. Ta oli küll juba dementne, aga mida arvata inimesest, kes tõmmumat hooldajat nähes küsib: „Kas me ei gaasitanudki neid kõiki ära?”. Päris õudne ja selle peale ei oska muud öelda, kui et nats jääb natsiks.
Raamatut lugedes panin tähele, et autor justkui otsib tõestust sellele, et äkki tema vanavanemad ikka polnud nii julmad, äkki nad ei teadnud holokaustist. See on loomulik, sest kes meist ikka tahaks sellist vanaema-vanaisa, kes on nii julmad. Siiski arvan, et küll nad teadsid, nad lihtsalt läksid selle kõigega kaasa.
On kaks asja, mida ma kunagi mõistma ei hakka – üks on juutide vihkamine. Olgugi et juudid olid saanud Saksamaal väga edukateks, et nad omasid edukaid ärisid ja kuulusid eliidi hulka ja et see kõik tekitas kadedust – sellegi poolest ei suuda ma mõista, kuidas saab inimestesse nii julmalt suhtuda, et neid lausa hävitama peab. Ei võta minu mõistus seda kinni. Teine asi, mida ma ei mõista ja mis üllatas, on natside retoorikasse kuulunud kodanluse ja jõukuse halvustamine. Nad justkui lootsid helget tulevikku, kus kõik käib kindlate reeglite järgi, aga materialism sinna ei kuulunud, vähemalt sõnades mitte. See oli minu jaoks midagi täiesti uut ja sarnaneb pigem kommunistide suhtumisega.
Huvitav oli lugeda tolleaegse kasvatusideoloogi Johanna Haareri soovitustest laste kasvatamisel – et natsionaalsotsialistlik ema peab pidevalt kontrollima, et laps ei saaks liiga palju tähelepanu, et lapse nutust ei tohi välja teha, kuna see on vaid jonn ja nõudmine, et laps peab sünnist saati magama eraldi toas suletud ukse taga, et ema ja laps peavad võimuvõitlust, kus ema ei tohi iial kaotajaks jääda jne jne (lk 240-243). Ja et eriti väikestele poistele tuleb poolmilitaarses vormis käsklusi jagada. Ma olin seda ju "Helisevas muusikas" näinud, kuidas isa lapsi vilega kohale kutsub ja üles rivistab, aga ma ei teadnud, mis oli selle kõige ajalooline taust, et kapten Georg von Trapp järgis korraliku ja püüdliku üksikisana lihtsalt tolleaegse ideoloogi õpetusi, et lapsed hukka ei läheks. Haareri raamat oli väga levinud ja seda kingiti äsjasünnitanud naistele veel 1960ndatelgi, nii nagu meil oli populaarne Spock 1980ndatel.
Katarina Baer on teinud ära tohutu töö oma vanavanemate ja perekonna uurimisel, väga tänuväärne, et natside kujunemislugu on püütud niimoodi seestpoolt näidata.
Aga kõige rohkem jäi mul kummitama ikkagi mõte, et ajalugu tõesti kordub. See, kuidas täna käitub Putin ja kuidas ta on suutnud rahva propagandaga ära lollitada ning see, kuidas ta tahab oma impeeriumi taastada ja teisi maid vallutada – see ei erine mitte kuidagi sellest, mida tegi Hitler. Ütleks isegi, et ajalugu kordub täna üks-ühele. Masendav, et inimesed ei muutu.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: