Täna sain siis lõpuks onkoloogi juures käidud. Korraline kontroll pidi olema juba märtsis, aga siis tühistati kõik ajad. Mul on nii hea meel, et Kuressaare haigla on meile siia kohapeale onkoloogi vastuvõtud korraldanud. Käisin siiani PERHis, aga nüüd on mu arst Tiina Tuul, kes käib siia Ida-Tallinna Keskhaiglast. Nii tohutult armas inimene - rahulik ja asjalik, nii viisakas ja mul kohe ei jätku sõnu kirjeldamaks, kui väga ta mulle meeldib. Olin pannud vaimu valmis, et pean kompuutrisse minema, aga ta arvas, et pole vaja. Vereproovi siiski andsin, et vähimarkereid kontrollida ja selle vastuse saan alles esmaspäeval. Mis mulle veel eriti meeldis, oli see, et arstil oli minuga aega rääkida. PERHis on patsiendid nagu konveieril, sest arstid on nii ülekoormatud ja järjekord pidevalt ukse taga. Täna aga selgitas arst rahulikult, kuidas minu hormoonravi mõjub. Joonistas lausa paberile kolm varianti - et mis juhtub nendega, kes iga päev korralikult tabletti võtavad, mis nendega, kes võtavad aeg-ajalt ja nendega, kes tabletiravist üldse loobuvad. Kõige tõenäolisemalt tekivad metastaasid neil, kes tablettidest loobuvad ja kõige vähem neil, kes korralikult 5 aastat tablette söövad. Ja et enamasti tekivad metastaasid kahe esimese aasta jooksul - kui tekivad. Mina olen väga korralikult tablette võtnud, iga päev samal kellaajal, mis on selle rohuga oluline, aga samas arst oli minuga aus - kui küsisin, kas minul, kellel mul on 2. staadium, võivad ka metastaasid tekkida, siis ütles ta, et seda ei tea kunagi, ka minusugustel on tekkinud. Lisaks rääkis ta, et tema kogemus on näidanud, et kõige olulisem on, et elu oleks võimalikult stressivaba. Mul ei ole see vahepeal eriti hästi õnnestunud ja ma väga loodan, et ma pole oma närveldamistega endale juba halba teinud. Igal juhul pean katsuma jälgida oma stressitaset ja kui ikka on elus midagi, mis liigselt pingeid tekitab, siis tuleb midagi ette võtta. Hetkel on õnneks üsna rahulik.

Rääkisin onkoloogile ka oma uuest positiivrõhu aparaadist. Arutasime selle mõju - et see on väga hea, et sellega nüüd magan, sest siis saab äkki muud näitajad ka paremini korda. Ma olen tänaseks viis ööd sellega olnud ja juba on vererõhk normis. Ma vererõhualandajat tegelikult ei võtagi, sest nii kõrge pole see olnud, aga nüüd oleks ilmselt pidanud hakkama võtma, kui see aparaat poleks mu öid päästnud. Muide, mul oli esimesel ööl selle asjanduse toru valesti ühendatud, sellepärast nii palju õhku sealt välja puhuski. Nüüd on õigesti, aga natuke puhub ikka välja ja mõjub silmadele, mistõttu ostsin täna apteegist omale mingid silmakaitsed ööseks. Nüüd pean kõigepealt silmad kinni katma ja siis alles aparaadi paigale panema - suht tülikas protseduur, aga mis parata. 

Stressitekitajatest rääkides, siis olen hakanud mõtlema, et ma ei taha enam kohalikus poliitikas kaasa teha. Mind ei huvita võim, pole kunagi huvitanud ja ma läksin poliitikasse vaid sellepärast, et uskusin, et saan nii rohkem seadusandlust mõjutada. Aga mulle tundub, et ei saa. Kui ma vaatan tagasi viimasele viiele aastale, siis oli mu sõnal rohkem kaalu, kui kirjutasin arvamuslugusid ja ei olnud üheski erakonnas. Siis olid minu lugudel täiesti otsesed mõjud mikroettevõtjate jaoks - nüüd, kui midagi peaksingi kirjutama, siis ikka tuleb mõni sildistama. Poliitikas on inimesel alati silt küljes ja selle saab ära kannatada, kui sellel kannatusel on mõte, aga ma enda jaoks seda mõtet enam ei näe ausalt öeldes. Mulle tundub, et see hetk, kui kohalikust juhatusest napilt välja jäin, oligi minu jaoks otsustav hetk - ma olen siseringist väljas ja kuigi mul paluti valimistel haridusteemat vedada, siis ikkagi on mul väga väljaspool olemise tunne. See on mitmete juhtumite koostoimel tekkinud, et nii tunnen ja ma arvan, et mingil ajal peaksin otsustama, kuidas edasi. Kui ma arvamuslugude kirjutajana saan Eesti elu rohkem muuta, siis peaksin oma vana elu juurde tagasi pöörduma. Sest minu eesmärk on olnud muutuste tekitamine, ma pole kunagi jahtinud mingit ametikohta või võimupositsiooni. 2015-2016 oli selles mõttes ilus aeg minu jaoks, et sain olla mina ise, ilma poliitiliselt külgekleepunud siltideta.

Sügis on peaaegu käes ja sel aastal jääb meil ka Peipsi ääres käimata. Seepärast käisin laupäeval Leisi turul küüslauku ostmas, et saaks vähemalt Eesti omi. Võtsin kaks sellist võrgutäit.

Sander teeb siiani aeg-ajalt väljas süüa. Talle see Kamado ikka väga meeldib. Homme ilmselt pistab kana sinna küpsema. Hiljuti tegi haugi, suht sarnase marinaadiga nagu viimati lõhet tegime. Haug ja rosmariini kartulid. Valmis toidust ei märganud pilti teha.

Põldmarju on tohutult palju, peaks lausa minema neid korjama enne kui hilja. Käisime eile jalutamas ja tegime mõneminutise põldmarjasöömise peatuse. Pilti märkasin teha alles siis, kui enamus marju olin siit juba ära söönud :)

Rohkem uudiseid pole. Homme on raamatu kirjutamise päev ja reedel on üks nõukogu koosolek. Järgmisel nädalal hakkan oma tunde planeerima.