juuli
29

Pidu ja raamatuesitlusMaire Forsel

Kui Loviise ja Frants olid saarel, siis pidasime ühel pärastlõunal võrkkiiges pikutades Loviisega plaani, et tema sünnipäev võiks sel aastal toimuda saarel. Loomulikult see plaan läbi ei läinud, sest juba üsna varsti nägin, et FBs oli tema sünnipäeva kohta event tehtud ja kutsed laiali saadetud. See aga ei takistanud mind oma lubadust pidamast ja kuna lapsed olid Hiiumaalt siiapoole tulemas, siis otsustasime selle sünnipäeva ikkagi maha pidada. Koroona ajal ei taha ju mööda ilma ja inimesi väga ringi vuhkida, nii et seegi oli üks mõte kogu selle aktsiooni taga. Nii me Sandriga siis selle korraldasimegi. Ostsime hunniku õhupalle, millest igas pakis oli vähemalt 1-2 praaki, aga õnneks ikka nii palju saime neid täis puhutud, et piisas. Sander puhus ja mina sidusin. See kõik toimus pühapäeval, enne kui Muhu kohvikutepäevale startisime. Ma sellest kirjutan ka, aga enne näitan sünnipäevapilte. Lapsed tulid õhtuse Sõru-Triigi praamiga ja selleks ajaks olime kõik kenasti ootel ja valmis.

Kingitus oli väikese laua peal. Lisaks ootas külalisi lepatriinutort.

Loviise oli päris ehmatanud, sest tegelikult on ta sünnipäev alles augusti keskel ja ta ei osanud oodata, et saarel juba üks sünnipäev ees ootab. Talle õudselt meeldivad kaardid, nii et mul oli hea meel, et olin ikka korraliku kaardi ka kirjutanud. Ta palus sealt omale lausa paaril korral ette lugeda ja järgmisel päeval soovis, et ma selle kingipaki roseti kaardi külge kleebiksin. Ma pole varem kohanud ühtegi inimest, kes sünnipäevakaarte sellisel määral fännaks :)
Kingitusega oli nii, et kui lapsed eelmisel korral siin olid, siis käisime Kuressaares Juku poes ja ma palusin Loviisel näidata, mida ta sünnipäevaks tahab. Esimene asi, mida ta näitas, oli suur Elsa loss, aga kuna see on plastmassist, siis oli mu esimeseks reaktsiooniks, et ei, seda su ema küll sinu uude ilusasse tuppa ei luba panna. Ka kõik teised asjad, millele ta poes osutas, olid Elsa ja Annaga seotud, nii et ma mõtlesin, et sel aastal on küll lihtne, vahet pole, peaasi, et Elsa värk. Kui aga poodi läksin, siis tundusid kõik peale selle lossi natuke liiga lahjad, et vanaema poolt viiendaks sünnipäevaks kinkida. Viis ju natuke juba nagu esimene juubel või vähemalt poolel teel sinnapoole, nii et ma ikkagi ostsin talle selle lossi. Ja jummel kui õnnelik ta oli selle üle! Frants aitas pakki avada.

Siin nad alles panevad seda kokku.

Järgmisel hommikul oli nii armas vaadata, kuidas ta siin töötoa põrandal üksinda oma lossiga mängis. Täiesti ennastunustavalt rääkis omaette igasugu tegelaste häältega ja toimetas erinevate tegelastega ümber lossi. Endal isegi öösärk alles seljas, nii kiire oli mängima jõudmisega :)

Aga päeval käisime Sandriga Muhus, sest Erkki Bahovski maakodus oli Mudlumi "Poola poiste" esitlus ja ma olin nagunii tahtnud seda raamatut omale soetada. Mudlum ei ole, muide, kunagi elus Poolas käinud :) 


Sinna sõit oli omaette elamus, sest GPS tahtis meid juhatada otse mööda üht metsateed, kust ma siiski lõpuks tagasi pöörasin, sest ees paistsid suured metsaveomasinate tekitatud roopad ja ma arvasin, et jään sinna kinni. Kuna me üksjagu ekslesime, siis oli päris ime, et täpselt õigeks ajaks ikkagi kohale jõudsime. Tegelikult see oligi väga üksildases kohas ja tükk aega tuli sõita kõrgete kiviaedade vahel, nii et kui keegi oleks vastu tulnud, siis mööda poleks teineteisest mahtunud. Isegi inimestest ei saanud seal mööda sõita, nii et kui vahetult enne kohalejõudmist paar inimest meie ees mööda teed läks, siis sõitsimegi nende taga kuni kohalejõudmiseni jalakäija tempoga, kuna neil polnud kuhugi tee pealt kõrvale astuda. Üsna ekstreemne elamus.

Aga samas ka väga romantiline.

Nagu Muhumaal kombeks, nii on ka Bahovskitel kiviaia peale küttepuud laotud.

Sealt õue pealt leidsime päris palju inimesi. Toimus ka raamatute müük ja osa raamatuid sai võtta tasuta. Me ostsime ainult "Poola poisid", muud eriti ei vaadanud. Pildil tünni taga Mudlum ja Erkki Bahovski. Seal istudes ja kuulates oli tunne, et midagi küsida ei viitsi, aga lõpuks ikkagi küsisin mõne küsimuse romaanikirjutamise kohta. Vastused olid ootuspärased, võiks isegi öelda, et rahustavad - ju ma tahtsingi kinnitust saada iseenda mõtetele.

Esmaspäeval läksid lapsed ära ja kuna ma olin arvanud, et nad siin päeva lõpuni on, siis olin võtnud pärmi sulama, et lastele kaneelirulle teha. Nad eelmine kord sõid neid siin sellise isuga, et täitsa imestasin. Kuna nad aga nii vara ära läksid, siis ei viitsinud enam rulle tegema hakata ja tegin niisama saia. 

Võtsin ennast kokku ja hakkasin õpikut kirjutama. Eile kirjutasin ca 5000 tähemärki, täna ca 10000. Kokku on üle 42000 koos tühikutega, nii et veerand mahtu on varsti olemas.
Sain läbi Elena Ferrante tetraloogia viimase raamatu ja kuidagi tühi tunne oli pärast seda. Nii kaua olin juba harjunud nende tegelastega koos kulgema. Eile saabus ka kauaoodatud Frantumaglia, aga olin enne just hakanud üht eestikeelset raamatut lugema, nii et kannatan selle Ferrantega nüüd kuni see läbi. Kokku on mul tegelikult siin kolm Ferrantet veel lugemata, teised kaks on õhemapoolsed romaanid, kõik ingliskeelsed. See Frantumaglia on temast endast - kirjavahetused, artiklid, selgitused jm.

Praegu loen Pat Conroy "Tõusude ja mõõnade printsi", mida lugemise grupis soovitas Katrin Pauts. See pidavat meeldima neile, kellele meeldib ka Delia Owensi "Kus laulavad langustid" ja see mulle väga meeldis. On küll natuke sarnased, just looduskirjelduste poolest, kuigi sisult muidugi täiesti erinevad. Lisaks on kiidetud selle raamatu keelekasutust. Conroy raamat on peaaegu 800 lehekülge - ma ei teagi, kas olen kunagi midagi nii mahukat lugenud.

Nii me siin siis elame - iga päev natuke tööd ja natuke puhkust. Täna, kui olin arvutis raamatupidamise asjad joonele saanud, läksime ratastega sõitma, et pea paremini töötaks. Tundub, et nii ongi parem, et enne pikemat kirjutamist ennast liigutada, mitte jätta liikumist õhtuks. Täna lõppes sõit küll väga omapäraselt, sest ühel hetkel tundsin, et tagumine rehv on vist tühi ja oligi - sain õnneks veel õigel ajal pidama, sest see jooksis ikka täitsa kiiresti tühjaks. Nii me siis viimased kilomeetrid kodu poole vantsisime, jalgrattad käekõrval. Päris mitu kilomeetrit oli veel koduni, aga õnneks läks see päris kiiresti ja ülearu tülikas ei olnud.

Nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kauge kodu poole minna :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: