juuli
16

PoliitikastMaire Forsel

Ma olen viimastel kuudel hakanud mõtlema, et võib-olla ma ei peaks enam üheski erakonnas aktiivselt tegutsema. Samas iga kord kui see mõte mul tekib, hakkab südametunnistus torkima, sest kui tahad midagi Eesti heaks ära teha, siis tuleb olla tegevpoliitikas. Miks ma üldse erakonda sattusin, oli ju sellepärast, et hakkasin kirjutama arvamuslugusid ja sain nendega tuntuks ja kui siis eelmised kohalikud valimised olid, tulid mulle mitu erakonda siia kosja. Tagantjärele on isegi kummaline mõelda, kes kõik mul siin kodus külas käisid. Üks neist oli Helir-Valdor Seeder näiteks. Aga kõige rohkem käis reformierakondlasi ja kui siis pidin valima, kellega liitun, siis mõtlesin meie piirkonna perspektiivile ja kõigile neile inimestele, kes siin saarel aktiivselt tegutsevad ja polnudki peale reformi kedagi valida. Sotside hulgas on mul ka palju sõpru, aga sots olla ma vist ei suudaks, sest see on liiga vasakpoolne ja kui nendega liituksin, siis pööraksid ema-isa vist hauas ringi suurest pahameelest. Olen oma olemuselt üdini parempoolne ja see seisneb selles, et ma leian, et vaba turumajandus ning ettevõtlus on esimesed asjad, mida tuleb toetada - kui need hästi toimivad, siis tekib ka maksuraha, millega abivajajaid toetada. Sotside puhul on alati tunne, et raha tahetakse jagada küll, aga sellele ei mõelda, et enne peab keegi selle raha ka riigile teenima. Nii et parempoolsed erakonnad on mu ainuke valik. Samas Isamaad pole siin saarel peaaegu et ollagi ja EKRE ei tuleks iial kõne alla, kuna ma ei suudaks iial leppida vähemuste diskrimineerimise, rassismi või inimeste vaba liikumise piiramisega. Nii jäigi sõelale vaid Reformierakond.

Kuulusin siin saarel ka eelmisesse juhatusse ja olin siis asjadega paremini kursis. Nüüd ma enam juhatuses pole ja ainukesed aktiivsed rollid on osalemine kahes valla komisjonis ja SASAKi nõukogu esimehe koht - eriti see viimane on mulle tegelikult väga oluline, sest ettevõtluse elavdamine on lihtsalt nii minu teema ja arenduskeskused on mulle üle Eesti vaata et kõige südamelähedasemad organisatsioonid üldse. Nii et siin meie arenduskeskuse nõukogus osalemise eest olen tõesti tänulik, aga seegi on poliitiline ametikoht. Kui ma erakonnas ei oleks, siis ei oleks ei komisjone ega ka seda nõukogus olemist. 

Aga ma olen viimasel ajal end väga halvasti tundnud meie kohaliku organisatsiooni suhtes. Mitmed asjad on kuidagi äkki läinud täitsa metsa ja need on asjad, mis puudutavad minu põhiväärtusi. Asi sai alguse muidugi koroonajamast, aga mitte see, et vigu on tehtud, ei pahanda mind - mind pahandab hoopis see, mis järgnes. Inimesed teevad ikka vigu, see on nii loomulik ja sellises olukorras, isegi kui sa ei ole süüdi, aga näed, et sind peetakse süüdlaseks, on kõige mõistlikum vabandada. Ja alguses liikuski kõik õiges suunas, sest meie erakonda kuuluv volikogu esimees vabandas siiralt Kadi raadios. Mul oli nii hea meel selle pärast ja nagu öeldud, mitte sel põhjusel, et oleksin just teda milleski süüdlaseks pidanud, vaid just sellepärast, et kui sa oled poliitikas, siis pole oluline mitte ainult see, kuidas asjad seespool on, vaid ka see, kuidas need väljapoole paistavad. Tohutult palju poliitikuid on teinud selle vea, et kui midagi juhtub, siis hakkavad salgama, keerutama, tagasi ajama. Palju lihtsam on olla siiras, olla lihtsalt inimene, kes ikka aeg-ajalt eksib ja valijad annavad sulle need eksimused andeks, kui sa ei hakka keerutama. Kahjuks ühtäkki retoorika muutus ja mina enam aru ei saa, mis siin saarel üldse toimub. Vallavanem astus tagasi ja mul oli sellest siiralt kahju, aga poliitilisest vaatest oligi see ainuõige samm. Tal oli küll pigem isiklik põhjus, sest sai liiga palju ähvardusi ja see kõik hakkas kindlasti juba tervisele, aga erakonna jaoks oli see siiski väike ohverdus - nüüd on nemad rahva silmis rehabiliteerunud, ma arvan. Aga meie ei ole. 

Ja oleks siis ainult see koroona teema. Nüüd lisandus ka kesklinna kinnipanemine ja see, kuidas siin ettevõtjatega käituti, see oli küll kõike muud kui reformierakondlik. Kalle Laanet kohtus kesklinna ettevõtjatega, kes püüdsid selgitada, et nendel on kogemus, et iga kord, kui mingi ürituse pärast on linn kinni olnud, neil kohe käive kukub, aga sellest polnud midagi kasu. Kusjuures ma ei teagi kedagi peale Kalle, kes nii hädasti seda kinnipanemist nõudis. Ma olen isegi paarilt meie erakonna liikmelt saanud kirja, kus nad ütlevad, et on nii kohutavalt pettunud. Juba see on märgiline, et majandus- ja ettevõtluskomisjon hääletas nagu üks mees kesklinna kinnipanemise vastu ja me olime sel teemal juhtkomisjon. Me oleme seal reformikatest neljakesi ja ainult üks meist jäi erapooletuks - teised, kes on ettevõtjad, hääletasid vastu. Kui Kaja Kallas käis siin meie ettevõtjatega kohtumas, siis võtsin ka sel teemal sõna, et me oleksime pidanud kuulama ettevõtjaid, me oleksime pidanud uskuma nende kogemust - mul oli Kalle ees väga paha tunne seal niimoodi sõna võtta, aga tundsin, et pean meie erakonna mainet kasvõi natukegi püüdma päästa. Sest kui me enam ettevõtjaid ka ei toeta, kelle huve me siis üldse esindame? 

Ja nüüd lugesin lehest, et kesklinn tehakse uuesti lahti alates augustist. Vahepeal võttis sel teemal sõna ka Yoko Alender, kes on tuntud mugava linnaruumi eest seisjana ja seda lugu oli tegelikult kurb lugeda, sest kui sa ei tunne olusid, siis sa ei saa ju aru, miks selline protest. Kuressaare kesklinn on nagu pudelikael, kust läbi saab mitmesse suurde SPAsse ja kustkaudu saavad inimesed koju Sõrve poole sõita. Sinnapoole jääb lausa mitu linnaosa, kuhu peavad inimesed pääsema. Puht geograafiliselt siin polegi variante. See on nagu Kuivastu sadamasse sõitmine, kus enne sadamat on pudelikael - ühel pool elumaja, teisel pool vana kõrts ja mitte kusagilt mujalt läbi ei pääse, kui peab nende kahe maja vahelt läbi sõitma. Jah, Kuressaare kesklinnast saab liiklust mööda suunata, aga alternatiiv on veelgi hullem pudelikael - tänav, mis on nii kitsas, et kui autod mõlemas suunas sõeluvad, siis titevankri või ratastooliga on lausa ohtlik mõnes kohas. Lisaks siis ka inimeste elukohad - kesklinnas keegi ju nii ei ela, nüüd suunati liiklus elurajooni akende alla. Ka selle tänava elanikud kirjutasid palvekirja, aga keegi ei arvestanud sellega. Seda kõike Yoko ilmselt ei teagi. Lisaks ei tea paljud, et ettevõtjatele lubati, et pidagu kaks aastat kesklinna rekonstrueerimist vastu, küll siis alles näevad, kui heaks elu läheb. Ja neid veeti alt.

Ma sõitsin ükspäev kesklinnast läbi ja tajusin selget erinevust - varem, kui linn oligi iga päev lahti, olid inimesed ettevaatlikumad. Nüüd aga sõeluvad kõik igas suunas autode vahel. Just selle ma ka komisjonis välja tõin, et inimesed lähevad liiga julgeks ja unustavad ära, et ainult laupäeval-pühapäeval seal autod ei sõida. Lisaks on kesklinna restoranidele oluline, et turist tuleks sinna sööma - kui ta ei sõida kesklinnast läbi, siis ta ei näe, mis seal on ja ei pruugi sinna tagasi tulla. Süüa saab ju ka SPA restoranis ja mujal, kuhu autoga ligi pääseb. Aga jah, nüüd siis vallavalitsus otsustas, et kaotavad läbisõidupiirangu uuesti ära ja ma ei usu, et sellest midagi halba juhtub - kesklinnast läbisõit on isegi natuke ebamugav, sest suur osa teest peab sõitma kümnega, teine osa kolmekümnega. Samas on Lossi tänava ääres nüüd rohkem parkimiskohti, nii et loodan, et restoranide käive tasapisi taastub.

Vot sellised vastuolud. Ma ei ole see inimene, kes suudaks erakonnale lojaalne olla olukorras, kus näen, et minu jaoks ei ole asi õige. Samas on meil tõesti arvamusvabadus, keegi ei sunni meid millekski nii nagu kuuldavasti Savisaare ajal keskerakondlased pidid alluma, nii et selles suhtes on meil ju kõik hästi. Lihtsalt kahju, et sellised olukorrad on tekkinud, et oleme jätnud nii paindumatu mulje.

Aasta pärast on kohalikud valimised ja seal on nimekirjad nii pikad, et oleks imelik, kui ma ei kandideeri. Lubasin võtta omale haridusteemade vedamise ja seegi on ju nii minu teema, millele tõesti tahaks kaasa aidata. Aga juba valimiste peale mõtlemine tekitab minus väikest vastumeelsust. Ma ei harju vist kunagi ära selle sildistamisega, mis iga kord kandidaatidele osaks saab. Ja seda sildistamist pole mitte ainult valimisperioodil, seda on ka muul ajal. Näiteks sain sel nädalal ühe ettevõtte koosolekul ehmatuse osaliseks, kui üks mees minu arvamuse peale põrutas: "Ehtne reformierakondlase käitumine!" Täpselt nii ütleski ja ma isegi ei mäleta enam, mille peale. Selliseid täiesti ebaadekvaatseid reaktsioone peab suutma taluda, kui oled poliitikas, aga see on nii kohutavalt ebameeldiv. Inimesed ei saa aru, et ilma poliitikuteta ei saa ju riiki juhtida. Me peaksime kõik seisma selle eest, et ausad ja eetilised inimesed ei kardaks erakondadega liituda, aga nad kardavad, sest nad ei taha, et neile suvalisel hetkel halvasti öeldakse. Just selliste tobedate sildistamiste tõttu lahkuvad poliitikast tublid inimesed. Ma mõtlesin, et minuga seda ei juhtu, aga ma pole enam nii kindel. Ja mis meie Eestist siis lõpuks saab? Lõpuks ongi nii, et ainult karjääripoliitikud ja rahaahned tüübid on riiki juhtimas. Nii et palun, inimesed, võtke end ometi kokku ja ärge hirmutage poliitikast minema inimesi, kes siiralt tahavad Eesti heaks midagi ära teha!

Nii et ma ei teagi, mis minust kui poliitikust saab. Olen hakanud mõtlema, et varem, kui kirjutasin arvamuslugusid, suutsin isegi paremini Eesti elu mõjutada. Kurb tegelikult.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: