aug
22

Positiivrõhu lainetelMaire Forsel

Minu elus on nüüd uus etapp - ööd koos positiivrõhu aparaadiga. Sain selle esialgu kaheks nädalaks ja selle aja jooksul peab selguma, kas suudan sellega magada või mitte. Täna oli esimene öö ja ei saa öelda, et tore oleks olnud. Eile prooviti mulle vähemalt seitset erinevat maski ja lõpuks valisin välja ninamaski, kuigi sõõrmemask tundus esmapilgul mugavam, sest õhk tuli justkui paremini läbi. Aga ma ei pannud eile haiglas tähele, et mask oleks õhku pealt välja lasknud ja täna öösel olin sellega ikka väga hädas. Nüüd on nädalavahetus ja ma ei saa kelleltki küsida ka, aga tundus ikka väga vale, millise survega mask õhku läbi lasi vahepeal. Umbes poole nelja paiku ärkasin selle peale, et kohutav tuul oli näos. Mäletan, et eile haiglas öeldi, et õhku ei tohi silma puhuda ja ma eeldasin, et see juhtub siis, kui mask pole nina ümber korralikult kinni ja laseb õhku läbi. Ainult ühe korra öösel tundsin, et nina juurest on lahti ja puhub silma ja siis kohendasin maski nii, et see sealt enam õhku läbi ei lasknud, aga kusagilt torude vahelt puhus ikkagi pahinal välja. Nii et ega see öö mul kerge küll ei olnud ja poole öö peal oli selline tunne, et kopsud on nii õhku täis puhutud, et rind hakkab kärisema. Suud ei tohi kordagi lahti teha, nii kui natuke suu öösel lahti vajub, puhub õhk ninast sisse ja suust välja - jube ebamugav tunne. Rääkida ka ei tohi, nii et ma ei saa ilmselt lapsi enda juurde enam ööseks võtta, sest nendega on ikka vaja mõni sõna vahetada enne magamajäämist. Selle aparaadiga ei saagi rääkida, sest nii kui suu lahti teen, tuleb sealt sõnade asemel pahinal õhku välja. Ma ei kujuta ette, kuidas sellega ära harjun, aga praegu on prognoos selline, et pean selle õhuvooliku otsas magama vähemalt 1-2 aastat ja võib-olla ka terve elu. Esialgu pole teada, kuidas mõjub ja mis ülejäänud kehast saab, aga ma mõtlesin, et annan endale rahulikult aega kaks aastat selle probleemiga tegelemiseks ja kui siis selle aja jooksul asi ei parane, siis pean leppima, et elan koos selle aparaadiga elu lõpuni. Kahtlesin tükk aega, kas panen sellest pildi ka välja, aga panen siiski, sest mis mul ikka siin häbeneda on. Selline elu siis praegu.

Ma unustasin küsida, mis siis saab, kui öösel elekter ära läheb. Kusagil kirjas ei ole, kas selle sees mingi aku ka on või mitte. Pean olema vooluvõrku ühendatud ja aparaat peab olema käeulatuses, et saaks seda vajadusel ka une pealt välja lülitada. Mõtlen, kui ebamugav on, kui pean kusagil hotellis või üldse võõras kohas ööbima - pean selle aparaadi igale poole kaasa võtma, sest ühtegi ööd ei tohi vahele jääda. Praegu küll reisida ei saa, aga arst arvas, et võib-olla peaks siis perearstilt mingi tõendi võtma, kui vaja kuhugi lennukiga minna. Selle kott on nagu läpakakott, aga poole paksem, nii et annab ikka kaasa vedada igale poole. Hea, et mul vähemalt auto on, ühistranspordiga reisimine oleks ikka väga ebamugav.
Nüüd on mul hommikuti maskijäljed näos. Rihmade jäljed kadusid umbes tunni jooksul, aga nina ümbert jäi ikkagi punaseks veidi kauemaks. Päris mure nüüd, et äkki lõpuks jätabki mingid permanentsed punased laigud näkku, kui sellega igal öösel magama pean.

Arsti juures käimistega on nii, et nüüd on mul peaaegu igal nädalal vaja vähemalt ühel päeval mõne arsti juurde minna. Järgmisel nädalal saan lõpuks ka onkoloogi vastuvõtule ja siis tuleb kompuuter ja muud protseduurid, et veenduda, et metastaase poleks. Ma tõesti loodan, et ei ole, sest olen väga korralikult oma tablette võtnud.

Kõik ei ole mu elus muidugi halvasti, paljud asjad on hästi ka. Näiteks sain sel nädalal kaks positiivset tagasisidet oma lasteraamatule. Ühe saatis üks vanaema, kes kohe 12-aastaseks saavale lapselapsele raamatu ostis. Tüdruk olevat öelnud, et raamat oli väga lahe, et luges selle ühe päevaga läbi. Teine tagasiside tuli ühelt emalt, kelle lapsed viisid meie raamatu lasteaeda ja kus nüüd seda lastele enne lõunaund loetakse. Lasteaiaõpetaja olevat kiitnud raamatut taevani ja imestanud, et kuidas on võimalik kirjutada äriplaanist lastele nii, et nad aru saavad. See ema lisas veel, et nad ootavad järgmist raamatut.

Lasteaiaõpetaja tagasiside teeb mulle eriti palju rõõmu. Just sellepärast selle ju kirjutasin, et näidata lastele, kui lihtne võib olla ettevõtlus ja see tagasiside kinnitab, et raamat on oma eesmärgi täitnud.

Lasin Rootsi laost osa raamatuid Raili juurde transportida, et ta saaks neid müüa kui kusagil midagi toimub. Kuigi ega praegu ju midagi eriti ei toimu seal. Rootsikeelse raamatuga on pahasti, sest koroona tõttu ei saanud minna seda kuhugi esitlema ja paar raamatumessi, mis mul Rootsis sihikul olid, jäid ka ära. See tähendab, et minusuguse tundmatu autori raamatut on veebipoest miljoni raamatu hulgast võimatu leida. Ma imestan, et see niigi palju müünud on, kui on. Kuidagi aeg-ajalt keegi ikkagi märkab ja ostab. Aga jah, eestikeelse lasteraamatuga olen plussis ja rootsikeelsega miinuses ja ma hästi ei usugi, et rootsikeelse väljaandmiskulud üldse tagasi saan. Samas võib ju raamatut müüa kasvõi kümme aastat, jama on lihtsalt see, et kui tahan, et see Rootsis, Soomes ja Norras veebipoodides müügil on, siis pean igal kuul hoiustamis-ja lepingutasu maksma. Jaanuarist tõuseb see summa kahekordseks ja pean hoolega kaaluma, kas on mõtet seda üldse Rootsis laos hoida. Kui ükski ajakirjanik sellest ei kirjuta ja kusagil sellest ei räägita, siis ei toimu ka müüki.

Södra-Sunderbys oli loppis ja Raili pani sinna mu raamatud ka välja. Müüs 8 raamatut, mis on päris hea tulemus arvestades, et inimesed tulevad sellisele üritusele pigem 1-2 euroseid asju ostma. Pakkumine oli selline, et kes ostab 100 SEKi eest raamatu, saab kotikese kaneelirullidega kauba peale.

Septembri tunniplaan on mul osaliselt olemas ja 5. septembril pean Olustveres olema. Jätkan rahvarõivagrupi 5. taseme tundidega - alustasime juba kevadel, aga kohtunud me pole, sest tegin neile kahe õppesessiooni jagu veebiloenguid ja koduseid ülesandeid. Nüüd, kui kohale saan minna, saame tunnis harjutusi teha ja kodutöid ma neile eriti ei anna ilmselt. Nad peavad lõpetama äriplaani kaitsmisega, nii et tuleks hakata seda siis otsast tegema septembris, et ei kuhjuks jälle kõik kursuse lõppu.

Muidu oleme olnud üsna kodused. Mina kirjutan või loen või istun veebis mõnel koosolekul ja Sander möllab igasugu sööke katsetada. Ta on Wöseli Shrubist vaimustuses, nii et tegi sellega kalale marinaadi. Tulemus sai väga hea. Shrub, tüümian, küüslauk ja oliiviõli - see marinaad juba lõhnas nii isuäratavalt, maitsest rääkimata.

Valmis kala nägi välja selline ja maitses imehea.

Ilmad on ilusad, nii et oleme hakanud jälle ujumas käima. Kui ujuma ei saa, siis sõidame ratastega või teeme mõnekilomeetrise kõnniringi, nagu ikka.

Ma näitan teile nüüd oma esimest armastust ka :) Ega ta ise ei tea sellest midagi muidugi, aga sellega oli nii, et algas see armastus mul umbes 1. septembril 1970, kui esimesse klassi läksin ja lõppes... seda ma ei oska isegi öelda, aga kindel on see, et enam jalgu värisema ei võta, kui teda näen :) See on üks huvitav lugu, millest võiks lausa raamatu kirjutada kunagi. Klassivend Andrus, kes meie klassist ilmselt karjääri ja jõukuse mõttes kõige kaugemale jõudnud. Decora poeketi omanik. Saime tegelikult juhuslikult kokku 20. augustil, kui Saare KEKis oli kontsert. 

Selline elu siis praegu. Uuest raamatust pool on kirjas, kokku üle saja tuhande tähemärgi on juba olemas. Võtan asja rahulikult, sest ei kavatse detsembri müügirallides osaleda. Mulle on millegipärast vastumeelne see jõuluks raamatute maksku mis maksab väljaandmine. Saan aru küll, et siis müüb ca 20% kogu aasta müügist, aga need, kes igal aastal jõuluks uue asja välja annavad, lisavad oma raamatutele mingi kommertsliku maigu ja mulle ei meeldi see. Minu "Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!" ilmus veebruaris ja müüs suurepäraselt ka ilma jõulumüügita. Nii et kui see uus raamat mul jaanuaris valmis oleks, siis oleks juba täitsa hästi.

Ahjaa, Kadi raadios on nüüd mu saade järelkuulamiseks väljas. Kuulata saab siit:
http://kadi.ee/jarelkuulamine/muusikat-valib-kulaline-15-08-20-maire-forsel/

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: