juuni
08

Prepper või lihtsalt friik?Maire Forsel

Jah, just selline küsimus mul viimasel ajal tekib, kui ikka ja jälle pean oma õiguste eest võitlema. Et kas ma olen mingi  friik või olen ma hoopis üks väheseid, kellel terve mõistus säilinud. Pigem tunnen end siiski erandina, nii et mingitel hetkedel tundub lihtsam pühendunud prepperiks hakata. Sest no tõesti, kui ise ennast ei kaitse, siis ei kaitse sind keegi.

Jutt käib niisiis koroonast, mis üllatus-üllatus, ikka veel maailmas ja Eestis levib. Sellest hetkest, kui peaminister teatas, et eriolukord on läbi ja kehtib 2+2 reegel, hakkasid väga paljud elama nii nagu koroonat poleks enam olemaski. 2+2 reegel käib küll igalt poolt inimeste jutust läbi, aga reaalses elus needsamad inimesed selle vahemaaga ei arvesta. 

Täna hommik algas mul valla asjapulkade peale pahandamisega, sest peaksin homme osalema koosolekul, kuhu võib tulla halvimal juhul ca 20 inimest ja ruum on nii väike, et mingit kahte meetrit igaühe ümber poleks iial võimalik saavutada. Nüüd sain teada, et vald on otsustanud, et koosolekud toimuvad füüsiliselt, sest enamus tahavad nii. Ega ma ausalt öeldes ei imesta ka, sest enamus selles seltskonnas on 50+ vanuses, kellel ilmselgelt on raske tänapäevase tehnoloogiaga harjuda. Volikogu esimees selgitas, et kogu see IT-tugi on väga tülikas korraldada, kui osad on kohal ja osad mitte ja sellega ma olen absoluutselt nõus - Teamsi või ZOOMi koosolekud toimivad täiesti ideaalselt vaid juhul, kui kõik veebi kaudu osalevad. Ja sel juhul pole ka mingit IT-tuge ega tehnika ülesseadmist vaja. Aga katsu sa nõukaaegsetele inimestele selgeks teha, et virtuaalne koosolek on samaväärne füüsilise koosolekuga - nende jaoks see pole nii ja kõik. Tahaks saata sellised inimesed Ükssarviku filmi vaatama - seal nimelt on hästi näha, kuhu selline vanaaegne mõtteviis ja suhtumine viia võib. Ettevõtte võib see viia pankrotini. Ja valla viib see igal juhul selleni, et maksumaksja raha kulutatakse rohkem, kui ilmtingimata vaja oleks. 

Ma ei suuda mõista, et oma vigadest nii raske õppida on. Et vaatamata sellele, et üks vale otsus on põhjustanud saarel suure koroonapuhangu, ei tunnetata enam mitte mingit ohtu. Mõnes mõttes ma muidugi mõistan neid asjapulki, sest nemad käivad ju iga päev tööl ja puutuvad suures osas samade inimestega kokku. Ja ilmselt vähemalt pooled neist on koroona ka läbi põdenud, nii et neil polegi praegu midagi karta. Paraku ei saa me keegi tagada, et see kolleeg, kellega sa reedel kokku puutusid esmaspäeval juba viirusekandja ei ole.

Ma osalesin oma lapselapse sünnipäeval laupäeval virtuaalselt, sest seal oli mitu perekonda koos ja kuigi enamasti oldi õues, siis kokku puutusid nad seal ikkagi väga lähedalt. Minu valik oli sinna mitte minna. Mu kaksikõde käis hiljuti oma ämma sünnipäeval ja päev hiljem andis üks seal käinutest positiivse proovi - just nii võibki lõppeda iga sünnipäev või koosolek, kus füüsiliselt kokku puututakse. Sest kes saab garanteerida, et ei või? Nii tuligi õel ja õemehel oma pood kaheks nädalaks kinni panna ja koju karantiini jääda. Õnneks tundub, et nemad siiski ei nakatunud. Samas oli selles seltskonnas inimesi, kes üldse ei muretse ja rahulikult tööle läksid - ka sellisele tööle, kus palju inimestega kokkupuutumist.

See kõik ongi pannud mind otsustama, et pidagu mind kõik friigiks või mitte, minu inimõigus on saada elust osa viiruseohuga riskimata, kui see vähegi võimalik on. Ja see on võimalik igasuguste koosviibimiste puhul. Sel nädalal on EVEA üldkogu, mille saaks korraldada virtuaalselt, aga ma pole kuulnud, et seda tehtaks. Nii ongi minu valik sinna mitte kohale minna. Inimesed saavad sellest väitest, et me peame õppima viirusega elama, ikka väga erinevalt aru - see ei tähenda, et nüüd suhtlemegi nii nagu tavaliselt, see tähendab, et me teeme kõik selleks, et saaksime suhelda üksteist ohtu panemata. Kuni meie ümber on nii palju vastutustundetuid inimesi, siis seda enam peab minusugune riskigruppi kuuluv olema ettevaatlik. Kasvõi siis selle hinnaga, et mõned mind totakaks peavad.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: