okt
20

Rännakud Ilon Wiklandi maailmasMaire Forsel

Ma olen juba pikka aega tundnud, et tahaks lugeda midagi nii haaravat, et saaks üleni raamatu sisse pugeda ja ühe hingetõmbega selle läbi lugeda. Viimasel ajal on millegipärast juhtunud, et ostan uusi raamatuid, loen neid 30-50, mõnikord ka 70 lehekülge ja sinnapaika jääb lugemine pooleli. Ma arvan, et varsti on mul oma kümmekond sellist raamatut magamistoas voodi kõrval, mida ma pole viitsinud lõpuni lugeda. Mitte et nad halvad oleksid, aga päris nii palju ka ei köida, et ennastunustavalt neisse sukelduda. Viimased kaks sellist raamatut, mille ühe hingetõmbega läbi lugesin, olid Jens Anderseni „Astrid Lindgren. Päev nagu elu” ja Elin Toona Gottschalki „Pagulusse”. Neist viimane raputas mind hingepõhjani ja arvan, et ma polegi varem ühtegi nii raputavat raamatut lugenud. Ja no Astrid Lindgren ja tema väga värvikirev elu – see lihtsalt köitis nii palju, et ei saanud raamatut enne käest panna, kui see läbi sai.

Ostsin eile kaks uut raamatut – Elin Toona „Mihkel muuseas” ja Enno Tammeri „Ilon Wikland. Elu pildid” ja kui linnast koju jõudsin, siis otsustasin, et arvutit lahti ei tee ja hakkan hoopis lugema. Sirvisin üht ja sirvisin teist ja valisin esimeseks lugemiseks raamatu Ilon Wiklandist. Ei pidanud kahetsema, sest just nii juhtuski, et lugesin selle põhimõtteliselt ühe jutiga läbi. Alustasin eile õhtul ja ma ei tea, mis kell mul silmad kinni hakkasid vajuma, aga lugesin end magama, mis on eriti mõnus, sest siis pole pärast tule kustutamist mingit vaeva sellega, et und ei tule. Miskipärast aga ärkasin keset ööd ja kui tavaliselt pärast mõningast vähkremist jään uuesti magama, siis täna öösel uni enam ei tulnud. Lõpuks meenus, et unespetsialistid soovitavad üles tõusta, toas ringi toimetada või midagi lugeda, kuni väsimus uuesti võimust võtab ja kuna mul oli põnev raamat õhtul pooleli jäänud, panin tule põlema ja lugesin kuni enam ei jaksanud. Hommikul vaatasin Maahommiku ära ja mõtlesin, et loen natukene veel ja lähen siis lapikotta tööle. Kindel plaan oli täna üks tellimus valmis saada, aga sellest ei tulnudki midagi välja, sest ma ei suutnud raamatut käest panna enne, kui see läbi oli.

Iloni elu on olnud lapsena väga keeruline ja nii nagu Elin Toonagi, on seda varjutanud sõda ja pagulusse minek. Ma ei tea, kui palju mängib minu huvis nende vastu rolli see, et nende mõlema lapsepõlv möödus Haapsalus ja Haapsalu on see koht, kus minagi oma lapsepõlve ilusaimad ajad veetsin – ilmselt mingit rolli mängib, sest kõik need mängumaad - lossivaremed ja mererand ja promenaad ja talvine merejääl uisutamine – kõik see on mulle lapsepõlvest tuttav. Kummaline, et Haapsalu on see koht, kuhu nii mitmeid on vanaema või tädi juurde elama saadetud. Meie õega seal otseselt ei elanud, aga palju puudu ei olnud, et üks meist oleks alatiseks tädi Naima juurde Metsa tänavale kolinud. Tädi nii väga tahtis endale last, aga eks kodu on ikka kodu ja koolis käima ja elama jäime ikkagi Raplasse, kuigi jõulud ja suvevaheajad Haapsalus olid oluline osa meie turvalisest lapsepõlvest.

Aga see Ilon Wiklandi elu, see on lugemist väärt. Natuke kurb ja natuke traagiline, aga samas ka helge ja ilus. Ma arvasin millegipärast varem, et ta on eestirootslaste järeltulija, aga raamatust selgus, et puhas eestlane. Ka olin millegipärast arvanud, et ta põgenes väga väiksena, aga tegelikult oli ta juba 14, kui Rohuküla sadamast 22. septembril 1944 laevale läks ja Rootsi põgenes. Kohutav mõelda, et vanaema pani ta laevale ja tüdruk sõitis siit üksi ära. Vanaema olevat öelnud, et nad vanaisaga on liiga vanad, et uut elu alustada. Tegelikult oli vanaema vaid 59 aastane, neli aastat vanem kui mina praegu. Õnneks oli laeval ka üks Iloni klassiõde oma perega, nii et vanaema andis tüdruku nende hoole alla. Lootuses, et Rootsis ta leiab oma isa ja tädi, kes juba varem olid siit põgenenud. Ta leidiski oma kunstnikust tädi üsna pea ja kolis tema juurde, aga tädi otsustas mingil ajal et läheb välismaale kunsti õppima ja Ilon pidi otsustama, kuhu minna. Ühe klassiõe pere võttis ta siis enda juurde elama, andsid talle oma toa ja elamise eest raha ei võtnud. Selleks ajaks oli Rootsi riik ta isalt ka alimendid välja nõudnud, nii et taskuraha oli tal endal. Aga tundub üsna kohutav mõelda, et 14. eluaastast saadik pidi Ilon ise vaatama, kuidas elus toime tuleb.

Sellega seoses meenutan oma ema, kes täpselt samal päeval, 22. septembril 1944 oma perekonnast ilma jäi. Mu ema oli siis vaid 15 aastane, üks aasta Ilonist vanem. Põgenemisega läks kiireks, aga ema oli Hiiumaal koduabiliseks, ülejäänud pere aga Saaremaal. Siitsamast Leisi lähedalt, kus praegu elan, põgenes vanaisa laevaga ca 200 eestlast. Ema jõudis koju üks päev liiga hilja ja jäi üksi Eestisse elama. Ema-isa ja tema viis õde olid kõik Rootsi põgenenud, tema aga üksinda siin, raudse eesriide taga. Kui oli teada, et venelased enam välja ei lähegi, hakkasid külas käima jutud, et ema saadetakse karistuseks üksinda Siberisse – seepärast põgenes ta Saaremaalt ja kolis Haapsallu tädi juurde elama. Ema ei saanud sellest kunagi üle, et ta perest ilma jäi. Kui mõnel tema õel oli sünnipäev, siis tellisime alati kaugekõne, et ema saaks neile õnne soovida – kui aga pärast mitut tundi ootamist see kõne saabus, hakkas ema kohe nutma, kui telefonis oma õe häält kuulis. Mitte sõnagi ei suutnud rääkida. Nii pidime meie õega telefonitoru oma kätte võtma ja ise tema õdedega rääkima. Ma arvan, et minu ema perekonna saatus on üks neid põhjusi, miks nii Elin Toona kui ka Ilon Wiklandi elulood mulle nii palju korda lähevad. Meie pere jagab sama saatust, kuigi igal ühel on selles saatuses oma isiklik tragöödia.

Ilon Wikland  „Den långa, långa resan” - selle lugesin ka täna läbi.

Otsisin täna välja ka Ilon Wiklandi raamatu „Den långa, långa resan”, sest just selle raamatu esikaas oli pannud mind arvama, et Ilon väga väiksena Rootsi põgenes. Alles täna sain teada, et raamatu esikaanel olev pilt, kus Ilon oma kohvri ja koeraga Haapsalu raudteejaamas üksi seisab, on sellest päevast, kui ema ta Tallinnast isapoolse vanaema juurde elama saatis. Mingil põhjusel ei olnud vanaema-vanaisa teada saanud, et ta tuleb ja keegi ei tulnud talle vastu. Ilon ootas ja ootas ja lõpuks palus jaamas ootaval voorimehel end viia kiriku juures oleva kollase maja juurde – teisiti ei osanud ta seletada, kus vanaema elab. Kohutav mõelda, et nii väike tüdruk sedaviisi üksinda reisis, aga kui ausalt öelda, siis olid ta ema ja isa ka pehmelt öeldes omapärased. Ilon peabki oma emaks sedasama Haapsalu vanaema, sest ta ema kolis Itaaliasse ja ei andnud kümme aastat näolegi. Ilon oli juba 18 ja elas Stockholmis, kui ema talle esimese kirja saatis. Äärmiselt imelik.

Ilon Wiklandi pühendus minu raamatus  „Den långa, långa resan”.

Lugesin täna Ilon Wiklandi raamatust, et tal oli kombeks neile inimestele, kellega elu teda kokku viis, oma raamatuid kinkida. Pühendusega. Ka minul on selles rootsikeelses raamatus Iloni pühendus sees, aga ma ei suuda absoluutselt meenutada, millal või kus ma selle sain. Raamat on välja antud aastal 1995, mis teeb asja veelgi imelikumaks, kuna sel ajal olin juba Tallinnas tööl ja enam igakuiselt Rootsi vahet ei sõitnud. Enne olin kuus aastat olnud rootsi keele õpetaja ja tõlk ja sõelunud väga tihedalt Eesti ja Rootsi vahet. Loogiline oleks, et ühel neist paljudest reisidest ma teda kohtasin, aga 1995. aastal olin juba Eestis paikseks jäänud. Nii jääbki mul see saladus lahendamata, kuidas ma küll selle „Den långa, långa resan” koos Ilon Wiklandi tervitusega endale sain. Peaaegu piinlik, et ma seda ei mäleta. Vabanduseks võin vaid öelda, et suhtlesin tookord niivõrd paljude erinevate inimestega erinevatel tasanditel, et ega need kohtumised kõik mulle meelde ei jäänud. Kahetsen siiani, et neil aastatel päevikut ei kirjutanud, oleks saanud sellele toetudes huvitava raamatu välja anda.

Aga mis sest enam. Elin Toona uut raamatut ma vist täna lugema hakata ei tohi, sest siis võib juhtuda, et ma homme ka lapikotta ei jõua, aga see hakkaks mulle juba probleeme tekitama. Püüan selle lugemist senikaua edasi lükata kuni paar kiiremat tellimust tehtud.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: