mai
22

Rasked ajadMaire Forsel

Mul on raskete aegadega toimetulekuks oma strateegia – ma loen ajalool põhinevaid raamatuid ja sellest piisab, et olla tänulik tänase elu eest ka olukorras, kus autot tankides kipub ahastus peale tulema või kui Selveris avastan, et lõhe kilo on 29 eurot ja käsi ei tõusegi enam seda ostma. Või mis lõhe, isegi juustu olen jätnud ostmata, kui sellel parasjagu soodukat ei ole ja see on minu puhul midagi täiesti uut, sest ma pole varem pidanud vajalikuks toidupoes hindu nii väga vaadata. Selliste ehmatavate hinnatõusude vastu on kaitse seda kõvem, mida laiem on silmaring ja mida suurem lugemus, ka vanus ja elukogemus aitab. Teades, millist vett ja vilet meie esivanemad kogesid, et üldse ellu jääda, saan aru, et minu mured on tegelikult täiesti tühised. Sest kui oled terve ja tugev ega pea elama vaid toimetulekutoetusest, siis saad alati teha paremaid valikuid. Toidu valik on suur ja mänguruumi seepärast palju. Mina muidugi terve ja tugev ei ole ja olen viimased paar päeva ärganud järjekordselt pearingluse ja iiveldusega, saades aru, et kui tervist ei ole, siis pole põhimõtteliselt mitte midagi. Neil hetkedel, kui tunnen end täielikult töövõimetuna, on väga-väga keeruline mõista inimesi, kes on terved ja tugevad, aga ikka nurisevad ja nõuavad, justkui see esimese Eesti elu, mille nemad enda perele planeerinud on, oleks nende inimõigus ükskõik kelle teise heaolu arvelt. Teisalt on see ka märk sellest, et nende 30 aastaga, mil Eesti on vaba olnud, oleme üles kasvatanud uue põlvkonna, kes harjunud, et kõik on olemas. Heaoluühiskonnas kasvamine on seepärast selline kahe otsaga asi – kui lased ennast liigselt ära hellitada, siis on väga raske kohaneda, kui elu läheb ühtäkki raskemaks. Aga raskemaks ta läheb ja seda kogu maailmas, Eesti ei ole siin mingi erand.
Sellega seoses ma tahtsin teile soovitada head lugemist – Vilhelm Mobergi väljarändajate tetraloogiat. Ma kahjuks ei tea, kui hea on nende raamatute eestikeelne tõlge, sest lugesin ise seda rootsi keeles. Mobergi keel on raske tõlkida, sest see seguneb toredasti inglise keelega ja palju on slängi ja vana rootsi keelt, aga loodan siiski, et ka eesti keeles saab selle lugemisest samasuguse elamuse.

Teemaks siis rootslaste väljaränne Ameerikasse 19. sajandi keskpaigas. Esimeses osas elatakse veel Rootsis ja on päris ehmatav, kui ahistav tol ajal Rootsi ühiskond oli. Maad oli peredel vähe, nii et kui juhtus kehvem aasta olema, siis ei suudetud peret toita vaatamata sellele, et tööd rabati hommikust õhtuni. Töö oli raske ja tervist tappev, aga ikka surid lapsed halvemal aastal nälga, sest toitu lihtsalt ei jätkunud. Kõige selle tulemuseks oli, et üle miljoni rootslase rändas Ameerikasse, kus neile anti kindel arv aakreid tasuta maad ja metsa, ole ainult mees ja tee tööd ning kasvata rikkust. See miljon rootslast oli tol ajal veerand Rootsi rahvast – see on tohutu arv ja olen mõelnud, et ehk just sellise ajaloo pärast on rootslastel mälu, mis sunnib abivajajaid aitama. On nad ju isegi olnud võõral maal majanduspagulased.
Mobergi tetraloogia keskmes on üks perekond – Kristina ja Karl Oskar ning nende lapsed, keda sünnib just nii palju kui Jumal annab, sest mingeid rasedusvastaseid vahendeid tol ajal ei olnud. Jumalakartlikkus on neis raamatutes ka läbivaks jooneks ja kahjuks peab Kristina oma usu tõttu noorelt surema, kuna ei usu õppinud arsti ja loodab vaid Jumalale. Arst oli hoiatanud, et kui ta veel kord peaks lapseootele jääma, siis seda ta enam välja ei kanna ja sureb, aga Kristina ei uskunud, ta arvas ikka, et küll Jumal aitab. Kahjuks ei aidanud.
Jumalakartlikkus, mis rootslastele sisse oli kasvatatud, oli täis igasugu tabusid ja keelde, aga Ameerikasse jõudes said nad aru, et inimene võib elada ka nii, et ei peagi kellelegi alluma. Et päriselt ka võib igaüks teha, mida ise tahab, andmata sellest aru kirikule või riigiisadele. Sellist vabadust polnud rootslased kunagi kogenud ja tore oli lugeda, kuidas kammitsatest tasapisi vabaneti. See, mida Ameerika sisserändajatele lubas, oli kõik olemas, kuigi algus oli raske ja tegelikult kogu elu nõudis ränka tööd, aga erinevalt Rootsist oli sellel tööl nüüd ka tulemus – laudas olid loomad ja linnud, vilja ja kartulit jagus nii inimestele kui loomadele. Lisaks heldelt marju ja muid looduseande, mida ka talveks varuti. Tohutult palju tööd, aga elu edenes.
Mobergi raamatud annavad hea ülevaate ka ameeriklaste olemusest – sellest, kuidas see rahvas tekkis. Kuna sisseränne toimus erinevatelt maadelt, siis tõid kõik kaasa killukesi oma kultuurist muutudes ise samas ameeriklasteks. Need raamatud annavad hea ülevaate sellest, milline ajalooline taust on rootslaste ja ameeriklaste mentaliteedil. Elu edeneb ja riigid arenevad, aga kusagil meie sees on nähtamatud niidid, mis seovad meid sellega, kuidas ja kus elasid meie esivanemad. Ja see on midagi, mida peaksime alati mäletama. Siis ei tundugi enam nii ahastamapanev, kui elu muutub vahepeal ka halvemaks. Praegu käimas olev sõda ja eesolevate aastate kliimamuutused annavad meile märku sellest, milleks tuleb valmis olla ja see valmisolek on seda lihtsam, mida paremini me aru saame, et elu ei saagi alati olla lihtne. Kõik muutub ja paraku mõnikord ka halvemaks, meie asi on inimestena sellega lihtsalt kohaneda.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: