sept
18

RootsisMaire Forsel

Olen nüüd nädala Rootsis olnud ja suutsin üsna kohe ka haigeks jääda. Käisin ühel hommikul koertega metsas, jalas riidest tennised, kuigi vihma sadas. Lisaks oli mul pea märg juba enne välja minemist, sest tulin otse pesust ja polnud aega neid kuivatada. Pool tundi väljas olemist lõppes läbimärgade jalgade ja riietega. Loll mis loll ühesõnaga. Järgmisel päeval olin nohus. 
Need kaks vorsti olid omadega muidugi väga rahul :)

Tänaseks on nohu peaaegu taandunud, aga nüüd tunnen, kuidas rinnus kõditab, nii et köhast ilmselt ei pääse. See on nagu aamen kirikus - kõigepealt nohu ja kurk valus ja kui need asjad korda saavad, siis algab köha, mis kestab vähemalt kaks kuud. Tüütu, jube tüütu. Ma pole väga kaua haige olnud ja olin ikka mõelnud, et kuidas ma oma hingamisaparaadiga öösel magada saan, kui nina tilgub - nüüd siis sain selle ka ära testida ja ime küll, aga tundub, et see soe ja niiske õhk, mis aparaadist tuleb, mõjub pigem tervendavalt. Mul on see keeratud +27 kraadi peale ja lisaks hingan öösel sisse veeauru, nii et see ilmselt nohu leevendaski. 
Ma olen tavaliselt igal aastal septembris Rootsis, sest väimees on siis jahil ja ma saan aidata lapsi trennidesse ja võistlustele sõidutada. Koroona tõttu jäi kaks sügist vahele ja kui nüüd reisi hakkasin broneerima, siis tundsin, et enam ei julge tervet teed ühe ööpäevaga ära sõita. Koduuksest siia kohale on 1000 km, mida ma tavaliselt pikendan mõne valesti sõiduga. Ma olen nimelt lootusetu orienteeruja, sest kipun liiga kiirelt üle mõtlema ja kui GPS ütleb, et pööra saja meetri pärast vasakule, siis võib vabalt juhtuda, et mina pööran paremale, sest hakkan äkki kahtlema, kas ikka kuulsin õigesti ja nii ta läheb. Seekord õnnestus mul pärast Vaajakoskis tehtud peatust Jyväskyläs õigest teeotsast mööda põrutada ja sain juba samal hetkel aru, et nägin ju Oulu silti, aga siis oli juba hilja. Nii lisandus jälle paarkümmend kilomeetrit, et kusagil ots ringi keerata ja samasse kohta tagasi saada. Vaajakoskis ma tavaliselt tangin ja praeguse autoga saan sealt selle paagitäiega Rootsi kohale, isegi 100 km oleks veel saanud. 
Vana tuttav Vaajakoski ABC.

Ja kuna ma ei julgenud tervet sõitu ühe ööpäevaga teha, siis panin öömaja seekord Äänekoskisse. Muidu alati tagasiteel olen olnud öösel Jyväskyläs, aga seekord mõtlesin, et võiks ööbida Helsingist veidi kaugemal. Olin hakanud hommikul vara Saaremaalt sõitma, nii et Äänekoskisse jõudes olin juba läbinud üle 500 km ja aitas küll selleks päevaks. Seal on kohe tee ääres hotell Hirvi, kus pühapäeva õhtuti kedagi pole, nii et sain uksekoodi ja toavõti ootas vastuvõtuletil ümbrikus. Ma polnudki viimane saabuja, üks ümbrik jäi sinna veel ootele. Hotell Hirvi on üsna väsinud olemisega, aga parkimiseks on palju ruumi ja asukoht kompenseerib kõik muu. Tegin parkla poolt ühe pildi ka - nagu näha, sisenesin hoopis kinno :)

Tuba oli täitsa ok, nii nagu ikka.

Kuhugi sööma ma enam minna ei saanud ja kell oli selleks ka liiga palju, aga õnneks sai toas sooja jooki teha, nii et jõin enne magamist ühe kakao.

Soome hotellid erinevad teiste maade omadest selle poolest, et hommikusöögimenüüs on karjala pirukad "must be". Ma pole veel kunagi näinud, et neid poleks.

Ma neid siiski ei söönud ja piirdusin pigem valgurikka einega. 

Mida kaugemale põhja sõitsin, seda kollasemaks kased läksid. Lisaks ma ei mäletanudki, et tee on vahepeal nii mägine, mäed ja orud, üles ja alla. Kahjuks ei viitsinud autot kinni pidada, nii et nendest ilusatest vaadetest pilti ei ole. Panen ühe pildi siit meie kodu tagant metsast - sellelt on näha, et sügis juba käes.

Vesi, mis puude vahelt paistab, on Luleälv. Siin on liivarannad ja head kalastusveed. 

Väga hea koht elamiseks - suvel saab ujuda ja talvel on valgustatud suusarada kohe siinsamas maja taga metsas. 

Lastel on nüüd paat ka aia taga, millega kalal käia. Talvel käivad jääl kala püüdmas. Siin elatakse väga looduslähedast elu.

Lisaks on siin elekter Rootsi kõige odavam, kuna siin on vattenfall ja palju tuuleparke. Kui Soomes sõitsin, siis kuulasin mõlemal päeval raadiot ja teemad olid täpselt samad, mis Eestis - kuidas saada hakkama kallinenud elektriga ja kõrgete hindadega. Visati nalja, et enam ei ole vaja ennast nii palju pesta ja arutati selle üle, et võiks raamatukogudes temperatuuri alla keerata, kuna seal käivad inimesed vaid korraks ja nagunii üleriietega. Tõdeti muidugi, et siis peaksid seal töötavad inimesed olema nõus külmas töötama. Eile uudistes näitas Stockholmi analoogi meie Toidupangale ja räägiti, et aina enam on neid, kes tasuta toiduabi vajavad. Rootsis on nii, et kui sul on sissetulek alla 11000 SEK (ca 1000 EUR), siis sul on õigus minna sinna toiduabi saama. Absoluutselt kõik teemad, mis seotud elukallidusega, on Soomes ja Rootsis samad mis meil Eestis - ainuke vahe, et siin ei süüdistata selles Eesti valitsust :) Rootsis on paljud siiski kriitilised vasakpoolse valitsuse suhtes ja loodavad nüüd uue parempoolse valitsuse peale, kuigi ega keegi siingi imet teha ei saa. Me oleme ju ühisel energiaturul, nii et oleme kõik mõjutatud sellest vastikust sõjast. 
Muide, üllatas, et esimest korda ajaloos on mul autot tankida siin odavam kui kodus. Rootsi on enne valimisi natuke makse alandanud, aga pigem ma näen, et meie hind on lääne hindadele järele jõudnud. Loomulik ongi, et lõpuks kõik ühtlustub, kuigi kahjuks palgad tulevad alati suurema viitega järele. 
Teisipäeval käisin siis Skatteverketis uue ID-kaardi taotlust sisse andmas. Seekord broneerisin aja omale veebis ette ära ja kõik käis väga kiirelt ja ladusalt. Kusjuures anti isegi lootust, et saan kahe nädala jooksul kaardi kätte. Ma märkasin kodust tulles viimasel hetkel, et ühed mu tabletid hakkavad otsa saama, seepärast loodan, et saan siit enne tulema kui need otsa lõpevad. Perearst kirjutas uue retsepti, nii et kui tagasisõit peaks viibima, siis pean sõitma Torniosse, sest Soomes saab Eesti retseptiga osta - jälle üks eelis, mis räägib põhjas elamise kasuks. Kui pikk sõit välja arvata, siis on minusugusel kahe maa vahet pendeldajal siinkandis üsna ideaalne elu.
Meenus praegu, et ma tegelikult võin olla suur pabistaja, kui pole kaua kodust välja saanud. Näiteks lootsin Tallinnas sadamasse jõudes, et ma poleks esimene auto, keda peale lastakse, sest äkki ma ei oska õigesse kohta minna ja üleüldse. No ja kui sadamasse jõudsin, siis olin otse loomulikult esimene ja peale sõitsin ka esimesena. 

Ma kardan kohutavalt kõrgust, nii et kui laeva tuleb sõita mingit trampliini pidi, siis on õudne. Õnneks on mul nüüd automaatkäigukast, aga ma ei taha meenutadagi, kuidas ma ükskord keset seda trampliini oma RAViga poolele teele seisma pidin jääma. Ma kärsatasin startides siduri ikka korralikult ära ja sain sellest põhimõtteliselt paanikahäire. Kuna meil ka saare vahet sõitvad praamid on sellised, kus tuleb vahel kallakul seisma jääda, siis iial enam ma tavalise käigukastiga ei sõida. Tulin seekord Megastariga ja rõõm oli näha, et seal müüdi Sireti (Minna Sahver) marmelaade lausa mitmel riiulil.

Ma ei olnud seekord bufféd ette ära ostnud, aga kui laeval toitudega tutvusin, siis otsustasin ikkagi lubada endale veidi luksust ja sõin Rootsi lauas. Ei juhtu just iga päev, et saad austreid, krevette ja kalamarja mõõdutundetult sisse ajada. No ma mõõdutundetult ei ajanud muidugi, olin üsna viisakas.

Laeval toite valides meenus mulle, kuidas kunagi 90ndate alguses laeval üks väliseestlane kuhjas taldriku krevette täis ja midagi muud ei söönudki. Siis tundus huvitav vaatepilt, aga nüüd saan täitsa aru - krevetid on ka ju küllaltki kallid, nii et millal siis veel neist isu täis süüa kui mitte laeval. Võtsin sooja toitu ka, aga see läks juba paljuks. No ei mahu ju sisse täie raha eest :)

Rootsis kostitati mind ka kohe esimesel hommikul krevettidega. 

Eddi rääkis mulle juba esimesel õhtul, kuidas nad pool Rootsit läbi sõitsid, et saaks teha ühe korraliku vähiõhtu. Eile siis selle mõnusa õhtusöögi tegimegi.

Västerbottenspaj, vähid ja krevetid. Ega seda vähki kõige lihtsam süüa ei ole ja ma ei tea, mis värk sellega on, aga mulle tunduvad toidud viimasel ajal kõik soolased. Nii oli see vähk ka natuke liiga soolane minu jaoks, nii et lõpuks pidin tunnistama, et ma olen ikka rohkem krevetiinimene :)

Nüüd jääb vist mulje, et ma muud siin ei teegi, kui söön, nii et postitust tuleks vaimutoiduga tasakaalustada. Ega ma siin päeval suurt muud ei teegi kui loen raamatuid ja üritan samal ajal üht Bobsikut eemale tõrjuda, kellel kallistustest kunagi küllalt ei saa.

Ma lugesin Eestis enne sõitu Betty Mahmoody "Ainult koos tütrega" ja ma ei liialda, kui ütlen, et midagi nii põnevat pole ma vist aastaid lugenud. Pinge oli üleval algusest lõpuni välja ja kuna on tegemist tõsielulooga, kus ameeriklasest ema koos oma tütrega satub Iraani sisuliselt koduaresti ja enam koju ei pääse, siis see lugu, kuidas see naine enda ja lapse vabaduse eest võitleb, on lihtsalt nii põnev, et ma ei tea, kas ma vahepeal lugedes üldse hingata märkasin. 

Sellel raamatul on järg, mida pole eesti keelde tõlgitud, aga on rootsi keeles olemas, nii et lugesin kohe esimesena siin selle teise ka läbi. Need raamatud on küll väga erinevad ja teises osas on enamasti palju erinevate inimeste lugusid - sellest, mis tagajärjed võivad olla segaabieludes, kui mõlemad tahavad elada oma kodumaal ja omas kultuuris. Oli huvitav seegi, aga põnevuselt üldse mitte võrreldav esimese raamatuga.

Lisaks on Betty tütar Mahtob kirja pannud enda mälestused ja seda pole rootsi keelde ka tõlgitud, aga saime siit raamatukogust ingliskeelse. Praegu loengi seda ja kõik tuleb meelde, mis esimeses raamatus oli, aga nüüd siis lapse mälestused sellest hullust ajast, kui emaga Iraanis vangistuses oli ja sealt lõpuks põgenes. Täitsa huvitav lugemine seegi.

Täna on pühapäev ja mitmendat päeva sajab, nii et peale raamatulugemise suurt teha polegi. Mul on hea meel, et mu lapselaps Elli on ka suur raamatusõber, praegu tal pooleli Karin Boye "Kallocain". Elli on 15, nii et ma uurisin, kas see raamat talle liiga raske ei ole, aga ta vastas, et üldse mitte, et täitsa huvitav.

Elutoa akna all on õunapuu, millel hästi ilusad terved õunad, praktiliselt ükski neist ei ussita. Imetlen neid õunu siin iga päev.

Samal ajal kui meie loeme, vaaritab Raili neist õuntest moosi ja mahla, nii et mitte ükski õun ei lähe raisku. 

Saaremaa kodus jagame lahkesti õunu metsaelanikega :) Pilt on natuke udune, Sander vist kaugelt aknast pildistas.

Nii me siin siis elamegi. Nüüd jääb vaid loota, et ma kiirelt terveks saan ja et saaksin oma ID-kaardi järgmise nädala jooksul kätte, siis läheks kõik plaanipäraselt.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: