juuli
11

Saaremaad avastamasMaire Forsel

Meil on Sandriga juba pikemat aega plaanis, et teeme ühel ilusal suvepäeval ümber Saaremaa ringreisi ja külastame kõiki sadamaid, mis teele ette jäävad. Nüüd juuli alguses saigi see plaan teoks tehtud, kuigi suutsime läbida vaid pool teekonda, teine pool saarest jääb teiseks korraks. 
Esimene sadam, mis teele jäi, oli muidugi Soela. 

Soelasse on sel aastal ehitatud üks maja juurde - Soela sadama teenindushoone.

Vanas hoones on kohvik nagu igal suvel, aga sel aastal on asjalood teisiti, sest pakutakse ka sooja toitu. 

Ajas edasi hüpates, siis eile Tagaranna kirjanduspäevalt kodu poole sõites keerasin Soela sadamasse sisse ja käisin õhtust söömas. Sandril oli klassikokkutulek, nii et kooserdasin üksinda igal pool. Eile oli Soelas valida kolme toidu vahel - heeringas kartuliga, hakklihakaste ja kartul ja suvikõrvitsapasta. Ma valisin hakkliha ja kartulid - väga hästi tehtud värske ja kodune toit, salat oli ka suurepärane ja see kõik vaid nelja euro eest. 

Aga nüüd tagasi sadamate tuuri juurde. Soelast sõitsime edasi Pangale, kus ma polnud päris mitu aastat käinud. Sinna sõites märkasime tee ääres üht kuuske, mida loodus on ümmargusse vormi püganud.

Pangal on paar aastat tagasi istutatud tammed peaaegu kõik elus. Peaaegu. Pinnas ei olevat neile sobiv, aga kui nad tänaseks välja pole läinud, ju siis on juba kohanenud.

Vaade pangalt.

Ilusad käbid Pangal.

Mõnusalt suvesoe ja ilmastikust lihvitud istumiskoht.

Nüüd hakkas lõuna juba kätte jõudma, nii et järgmine peatus oli Küdema lahe ääres Ranna Villas.

Istusime väljas otse villa sildi all, kust on vaade merele.

Ranna Villa kasvatab mägiveiseid, nii et pea kõik toidud on veiselihaga. Millalgi varem olime seal lihaveisehautist söönud, mis polnud mulle erilist muljet jätnud, nii et ma ei julgenud seekord seda võtta. Sander endale tellis siiski selle hautise ja ei pidanud kahetsema, väga hea oli.

Mul oli valida kas kotletid või veiselihaburger, aga kuna meil just eelmisel päeval kodus kotletid olid, siis ei tahtnud sama toitu kaks päeva järjest süüa ja valisin lihaveiseburgeri ja friikad, mida minusugune muidugi süüa ei tohiks, aga see maitses tõesti ülihea, nii et ma ei kavatse süümekaid tunda :)

Edasi sõitsime Mustjala poole ja põikasime sisse Mustjala Käsitöösahvrisse ja galeriisse. See on üks imeline koht nii väljast kui seest. Mulle nii meeldivad valgeks krohvitud seintega majad, millel sinised aknaluugid :)

Hoovis on veel paar majakest.

Jõime puude varjus kohvi ja Sander lubas endale ühe kohupiimakoogi.

Maja tagumisest küljest tegin ka ühe pildi.

Kohvitades avastasin pea kohalt veel majakesi :)

Seal Mustjala galeriis on nii palju ilusaid asju, et lausa kutsub ostma. Olen juba ammu imetlenud Mareli Rannapi vildimaale ja neid oli seal päris hea valik. Püüdsin valida kaks pilti, mis omavahel sobiksid, aga päris selliseid ei leidnud. Kodus avastasin, et mul ei mahugi kaks pilti sinna seina, kuhu need panna tahtsin. Nii sai üks pilt lapikoja endisesse tööruumi, mille nüüd laste jaoks magamistoaks tegin ja teise riputasime elumaja kabinetti. Väiksem pilt sobis lapikotta.

Tõin siia ka Hege Runneli tehtud pildi, kus palju motiive, mis koondavad kokku lapikoja ajaloo.

Teine pilt, mille ostsin, on selline. Värvid sobivad suurepäraselt kabineti tapeediga.

Panen mõned pildid galeriist ka.

Väga ägedad diivanikatted, puhas käsitöö.

Aili Jungi gobeläänid on ka üliilusad.

Kui Saaremaale satute, siis käige kindlasti Mustjala Käsitöösahvrist läbi - kui osta midagi ei soovi, siis elamuse saab alati. 

Järgmisena põikasime sisse Saaremaa süvasadamasse. Kohvik oli kinni ja miskit huvitavat seal polnud. Ainult vaikus ja rahu.

Ma ei ole mitte kunagi Vilsandil käinud ja ma isegi ei teadnud, kuidas sinna saab. Nüüd nägin esimest korda ka selle koha ära, kust Tätted koju saavad - Papissaare sadam. 

Seal on kole suur nõukaaegne hoone ja väga auguline parkla. Mulle sellised kolehooned alati tekitavad mingi seletamatu masenduse. Mäletan, et kui Saaremaale maja otsisin, siis leidsin ühe ilusa majakese Pärsamal, mille soomlased olid ära renoveerinud ja müüki pannud, aga kui seal tubades ringi uudistasin, siis avastasin, et magamistoa aknast paistis mingi vana nõukaaegne viljakuivati või miskit - see saigi otsustavaks, et ma seda maja ei ostnud. Ma ei suuda neid jubedaid hooneid vaadata, mul tuleb lihtsalt nii masendus peale neist. Muide, kui Kihelkonnale jõudsime, siis tahtsin Sandrile näidata üht maja, mille oleksin peaaegu ära ostnud, aga me ei leidnud seda üles. Justkui mäletan, et see oli mingi endine lasteaed, mis oli elumajaks ümber ehitatud. Asus ta tupiktänava lõpus, ümber männimets ja kõrge kaldaga meri väga lähedal, aga me ei suutnud seda leida. Eriti segadust tekitas just see, et meri pole Kihelkonnal ühegi tänavaotsa lähedal, nii et ma ei suudagi enam meenutada, kus see maja siis üldse asus. Aga hea muidugi, et ma seda ei ostnud, sest siis poleks mul ju Sandrit ka :)
Papissaare sadamasse viib 3 km vana munakiviteed, millel on suht võimatu sõita. Ilmselt kohalikud sõidavad vastassuunavööndis sadamasse minnes, sest see pool on siledam. Mul võttis selle teelõigu läbimine terve igaviku.

Papissaares oli üks kena paadike ka.

Vilsandile oli just laevuke väljumas, tegin sellest ka ühe pildi. Kui sinna sadamasse jõudsin, siis ei saanud aru, miks seal nii palju autosid pargitud on, et mis ometi toimub. Alles veidi hiljem sain aru, et kõik need inimesed on ju Vilsandil, autosid ju igapäevaselt üle ei viida. 

Abaja sadam on kenasti korda tehtud.

Lastele on kiiged ja seal on ka väike ujumisrand.

Edasi sõitsime Atla sadama poole.

Atla sadam on üks värskemaid, mis siin saarel renoveeritud. No nii ilus et.

Seal on enne sadamat kadakate vahel parkla. Väga saaremaine ja nii ilus.

Üks välitualett asub ka seal kadakate vahel väga romantiliselt.

Vaade Atla sadamast merele.

Päev oli nii kuum, et rohkem me ei jaksanud ringi tuuritada ja võtsime suuna Kuressaare poole. Tee äärest leidsime neli sookure poega. Pildile kahjuks neid kõiki ei saanud, sest kui auto tagasi tagurdasime, siis nad hakkasid kartma ja läksid sõnajalgade vahele peitu, aga kui hästi hoolega vaadata, siis leiab siit pildilt kõik neli. Ma oma lapsepõlvest sookurgi ei mäleta, seepärast on need linnud minu jaoks igavesti eksootilised. Iga kord kui neid näen, ma mõtlen, et kas tõesti selline lind on meil siin Eestis olemas. Nagu emu või jaanalind või miskit :) Isegi pojad on hiigelsuured. Kui seda pilti hoolega vaadata, siis eemalt kraavist paistab üks pikk kael ja vasakult sõnajalgade vahelt ka. 

Ja oligi meie seekordne ringreis lõppenud. Järgmisel hommikul olin millegipärast unetu ja ärkasin juba viie-kuue vahel. Et mitte Sandrit üles ajada, kobisin välja kiigesse magama. Väga omapärane on sellisel kellaajal väljas olla - päike juba paistab, aga inimesi pole, ainult linnud tegutsevad. Pikutasingi ja vaatasin lindude toimetamist. Meil on sel aastal null sääske, mis teeb suve nautimise eriti mõnusaks.

Kommentaarid: 4

  • Ülle11. juuli

    See lasteaiast ümber ehitatud elumaja oli Veerel mitte Kihelkonnal. Seal oli tupiktänav kõrgel kaldal, suht sadama lähedal. Mäletan veel, et keset elutoa punast vaipa oli surnud hiir, maakleri õudusunenägu, kui klientidega tulla :)

  • Maire11. juuli

    Ma lootsingi, et keegi siin ehk mäletab, kus see maja asus :) Kusjuures mul polnud üldse meeles, et me seda ka koos vaatamas käisime. Järgmine kord, kui sinnakanti satun, siis otsin selle koha üles.

  • TdXUDbMjyZJqgKRw24. juuli

    iLzAenYtl

  • dEmuBclSKXV24. juuli

    NOGhpMdT

Lisa kommentaar

Email again: