mai
25

Selle kevade lugemisedMaire Forsel

Mõtlesin, et pean enda jaoks ikka blogisse ka ära dokumenteerima, mida viimasel ajal lugenud olen. Varsti suvi käes ja lugemisi aina lisandub, lõpuks ei mahu ühte postitusse äragi.
Märtsikuud alustasin rootsikeelse raamatuga - osaliselt sellepärast, et otsustasin igal kuul vähemalt ühe võõrkeelse raamatu lugeda keelehoolduse eesmärgil ja osaliselt sellepärast, et tahtsin oma kodusest raamaturiiulist lugemata asju lõpuks ometi tasapisi vähendama hakata.
Nii siis alustasingi märtsis kõigepealt Liza Marklundi kriminulliga "Prime Time".  Ausalt öeldes ma natuke pettusin ja pidin ikka kõvasti pingutama, et viitsida kõik need 400 lehekülge läbi lugeda. Minu jaoks oli kogu sisu liiga pikaks venitatud ja samas mingit suurt pinget ei tekkinud. Lugedes mõtlesin, et minu jaoks on selline konfliktne töökeskkond täiesti mitterootsilik. Ma ei usu, et niimoodi üldse saab rootslasena käituda nagu siin oli toimetuse tegelasi käituma pandud - rootslased lihtsalt ei ole sellised, vähemalt tänapäeval enam mitte, konfliktikartus on nende puhul lausa rahvuslik joon.
Rõõmu tegi, et sain kinnitust, kui kasulik on tunda vastava maa kultuuri, kui ka ilukirjandust loed - et saad aru, kes on Oxenstjerna (lk 37) ja miks ta nimi konkreetses kontekstis on välja toodud või mis raamat on Barnaboken (lk 160). Aga jah, jube tüütuks läks see lugemine lõpuks ja ei jõudnud lõppu ära oodata.


Järgmisena võtsin ette samuti rootsikeelse raamatu, Stina Jacksoni "Silvervägen". Ja vot see oli jube hea raamat! Imetlen alati inimesi, kes juba esimese romaaniga nii hästi õnnestuvad. Lugesin seda raamatut rootsi keeles ja mõtlesin, et see tuleks küll eesti keelde tõlkida ja kui raamat läbi sai, siis avastasin, et see ongi eesti keeles juba olemas ("Hõbedatee").
Praeguse koroonakriisi ajal on eriti kummastav lugeda siit peaaegu prohvetlikke kohti nagu näiteks: "Jag håller med farsan, sade han, allt hans snack om mördarvirus och sjukdomar. Visst, sånt kommer sprida sig men inte tillräckligt för att göra slut på hela mänskligheten. Virus är bara ett sätt att hålla befolkningen nere." (lk 133) Jutt siis tapjaviirusest, mis tuleb maa rahvastikku vähendama.
Raamatu teema pole küll viirus, vaid tegemist on siiski kriminulliga, kus kaovad 17-aastased tüdrukud. Liiga palju pinget selles raamatus küll pole, aga piisavalt, et lugedes on raske käest panna.

Edasi mõtlesin, et võtan jällegi midagi oma riiulist, mis ammu juba lugemist ootab ja selleks sai "Rehepapp". Kivirähk oskab muidugi hästi kirjutada, aga  ma ei saa midagi parata, et see raamat mulle ei meeldi. Juba teist korda püüdsin seda lugeda, aga jõudsin napilt poole peale ja siis otsustasin, et ma ei pea nii kohutavalt pingutama ja oma aega raiskama. Autor on tohutult fantaasiarohke, lausa pööraselt, aga see kõik lihtsalt ei köida mind. No ei huvita kõik need kratid ja kollid ja teiste tagant varastamised ja lihtsalt loll olemised, olgu nii hästi kirja pandud kui tahes. Nii et jätsin selle raamatu jälle pooleli ja loodetavasti endale kolmandat võimalust ei anna.

Poolelijäänud raamatutest rääkides, siis vedeles mul voodi kõrval ammu pooleli jäänud Kairi Kuuri ja Fausto Gobbi "Maailm paksude mätta otsast". Ostsin selle kunagi, et hea lihtne lugemine enne uinumist ja tundus huvitav, aga ausalt öeldes natuke pettusin. Raamatu idee on hea ja vajalik, aga mulle tundub, et sõnum ei jõua sellega kohale. Lugeda oli küll huvitav, aga jah, teatud üleolev toon kiirgas kogu tekstist. Ilmselt suuremat sallivust selle raamatuga paksude vastu ei saavutatud, millest on muidugi kahju.

Aprillikuud alustasin jälle ühe mitu aastat tagasi riiulisse ostetud raamatuga - Janika Tamme "Minu Keenia. Rääkimata lugude maa" - üks paremaid Minu-sarja raamatuid, mida olen lugenud. Väga hästi toimetatud ka - et nii paksu raamatu kohta hakkab silma vaid paar täheviga, see on tänapäeval üliharuldane.
Meeldis mulle see raamat aga ennekõike sellepärast, et on väga informatiivne. Detailideni saab ettekujutuse elust Keenias, seal elavate rahvaste mentaliteedist, unistustest, igapäevaelust ja raskustest. Vahepeal tundus, et kirjeldused hakkasid korduma ja raamat oleks võinud veidi õhem olla, sest uut infot enam peale ei tulnud, aga raamatu lõpupoole läks jälle huvitavamaks.
Kui läbi sai, siis mõtlesin, et oleks tahtnud teada, kus raamatu autor raha hoidis - et kas oli võimalik käia kusagil pangas raha välja võtmas või oli tõesti sularaha pikaks ajaks nö kotiga kaasas. Arvestades, et valge inimene on seal maal tõesti liikuv rahakott, siis oleks ju suure hulga sularaha kaasaskandmine väga ohtlik.
Praegusel ajal, kui kogu maailmas on koroonakriis, on sellise raamatu lugemine üksjagu lohutav. Õnn pidavat peituma kontrastides ja kui meil siin Eestis tundus elu liikumispiirangute tõttu raske, siis keenialaste elust lugedes saab aru, et pole meil siin raske midagi. Lisaks meenus mulle lugedes Hans Roslingi jutt sellest, kui tähtis on anda vaestele rahvastele haridus. Eriti kui hariduse saavad Keenia naised, siis sünnitavad nad vähem lapsi ja üldine elustandard paraneb, kuna unistused elus edasi jõuda on olemas ja teatakse, et elu võib koosneda ka muust, kui kodutööde tegemine ja laste kantseldamine.

Ma olen juba pikemat aega FB Lugemise väljakutse grupis ja sealt saab pidevalt mingeid häid lugemissoovitusi. Ja kuigi ma eriline ulmefänn ei ole, siis oli seal palju juttu sellisest raamatust nagu Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu". Lugesin ikka ja jälle sealt erinevate inimeste arvustusi kuni lõpuks otsustasin ka ise raamatu läbi lugeda. Ausalt öeldes ei tekita selle raamatu lugemine head tunnet. Külm, kõle, tundetu, hirmutav keskkond, mis inimkehasid vaid ratsionaalselt kasutab. Raamatu esimene pool ei tõmmanud mind piisavalt kaasa, alles teises pooles lugesin nii, et muud enda ümber ei märganud. Ega ma polegi tegelikult kunagi ulmekate fänn olnud, kuigi see raamat ei tundugi nii väga ulmekas - pigem mõjub kui hoiatus, et ka nii võib ühes riigis ja ühe rahvaga juhtuda. Raamatu lõpus olev epiloog ajalookonverentsilt annab kogu loole palju juurde - tekitab tunde, et see kõik ongi päriselt juhtunud.
Huvitav oli märgata teatud mõjusid tolleaegsest maailmast - see, kuidas on mainitud AIDSi, millele selle raamatu kirjutamise ajal veel ravi ei olnud jm. Või tuumajaamade ohtlikkuse teema, mis ka 80ndatel oli aktuaalne.
Seksi teemat käsitleb autor kuidagi liiga ettevaatlikult - kuna see on raamatu läbiv ja oluline teema, siis oleks võinud see olla vähem vihjamisi ja julgemalt välja toodud.

Järgmiseks võtsin ette Katrin Helend-Aaviku  "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud". Minu läbiv reaktsioon seda raamatut lugedes oli: „Milline imeline perekond!”. Kõik need koos tegemised ja koos kasvamised kuni tänaseni välja. Raamat meeldis ka sellepärast, et leidsin siit just sellise elu, mida olen ka ise tahtnud elada ja tegelikult ka elanud. Just see oma kodude pidev ehitamine ja kujundamine. Mind tohutult köidavad sellised lood – vana laokil maja või vanalinna maja katusealune ja mida loomingulised ning töökad inimesed sellest lõpuks teha suudavad. Väga elasin kaasa kõigile neile kodude loomise lugudele, kuigi fotodest tundsin veidi puudust. Oleksin tahtnud neid kodusid veelgi rohkem näha.
Palju oli äratundmisi juba raamatu algusest saadik – nõukaaja kultuurieliit, Kuku klubi ja kõik need lood ja suhted seal ümber. Läbi lipsasid nimed, kellega isegi tol ajal kokku puutusin. Ka Epp Maria ja Jaagu lapsepõlvelood olid toredad. Selles mõttes on see raamat ka nagu läbilõige eestlaste elust üldisemalt – kuidas nõukaajal toime tuldi ja kuidas tullakse tänapäeval. Ja just selline pidev edenemine elus paistis Kokamägide perekonnaloost välja – pidev püüdlemine parema elu poole, samas mitte liialt lõppeesmärgile keskendudes ja stressates vaid just see minemise protsess, loomisprotsessis olemine ja selle nautimine.
Ja Haapsalu, minu suur armastus! Osta sinna vana maja ja see renoveerida, see unistus on minul veel täitmata, aga Kokamägidel juba tehtud. Ma tõesti lugesin seda raamatut nagu enda unistuste elu. Unistuste, mis mul endal osaliselt juba täitunud, aga osaliselt veel täitmata.
Ja siis need koduloomad – raamatu lõpupoole räägib Epp Maria oma koertest ja kassist ja teeb seda nii suure soojuse ja armastusega, samas humoorikalt, et ma lausa naersin valju häälega mitme koha peal. Neid koeralugusid lugedes tekkis vahepeal tunne nagu loeksin toredat lasteraamatut. Pärast selguski, et tütar Anni on soovitanud emal need lood lasteraamatuks vormida.
Raamatu ülesehitus on ka selles mõttes huvitav, et iga peatüki pealkiri on üks Epp Maria maal. Samas tundsin iga peatüki alguses puudust sellestsamast maalist, mida parasjagu seal kirjeldatud oli. Need maalide kirjeldused ilma maali fotota mõjusid mulle pigem nagu mingid paljad must-valged rootsud ja tekitasid tühja tunde. Väga oleksin tahtnud, et maale kirjeldavate tekstide asemel oleksid olnud pildid ise. Värvilised. Just värvilistest piltidest tundsingi siin raamatus kõige rohkem puudust. Saan aru, et nii oleks raamatu omahind kallim tulnud, aga värvid mängivad selle perekonna puhul ju nii suurt rolli – nii kunstis, kodudes kui koduaedades. Sellepärast on tõesti kahju, et neid värve raamatus ei näe.
Aga jah, mulle väga meeldis selle pere looga kaasa kulgeda – mõelda lugedes oma elu ja oma loomiste peale. Eriti kodude loomiste, millega tundsin erilist ühtsust, kuna olen ka ise kolm vana maja elu jooksul renoveerinud. Ja ka mina armastan värve!
See raamat mõjub praegu lugedes kuidagi lohutavalt, sest selles on normaalne elu – selline, kus ei pea end nelja seina vahele peitma viirusehirmu eest. Hea põgenemine oli ja aitas hetkeks unustada, millises olukorras maailm praegu on.

Aprillikuusse mahtus veel Mari Tammari "Hundihüüdja". Ka selle raamatu vastu tekkis mul huvi just tänu lugemise väljakutse grupile ja ma ei pidanud pettuma. Mulle tõesti väga meeldis see raamat - nii keeleliselt kui sisu poolest. Vahepeal tekkis selline tunne, et selle ei ole kirjutanud mitte noor inimene, vaid keegi kaugest nõukaajast - see olustik kuidagi viis mõtted ja tunded aastakümnete taha. Aeg-ajalt on selles raamatus huvitavaid keelelisi ja ka sisulisi pöördeid ja see tegi lugemise eriti nauditavaks. Isegi see ei häirinud üleliia, et "üles" asemel oli kahes kohas "ülesse" - ilmselt siis toimetaja räägib ise samuti, et neid ära ei parandanud. Kui üldse natuke nuriseda, siis mulle ei meeldinud väide, justkui Euroopa Liit oleks lehmapidamise ära keelanud - see koht mõjus kui poliitpropaganda, sest see ei vasta ju kuidagi tõele. Alles hiljuti Maahommikus näitas üht 70+ prouat, kes ühte lehma peab ja elab täpselt nagu vanasti - teeb ise heina ja kasvatab lehma jaoks ka vilja. Loodetavasti ei lase lugejad end sellest keelamise väitest üleliia mõjutada.
Mulle tundub, et sellel raamatul on oma kindel missioon - tuletada lugejatele meelde, kui tähtsad on meie juured ja üldse pärimus. Lisaks siis ka selline klassikaline libahundilugu, nii et peategelane meenutas mulle väga Katrin Pautsi - vahe vaid selles, et Hundihüüdjas Kadri saab kogukonnaga lepituse, Pauts pole seda vist veel saavutanud.
Mõistatuseks jäi Katariina ja Arturi olemus - et kas see Katariina ikka oli vaimselt haige või muutus ta selliseks, kuna Artur talle pidevalt seda sisendas. Mulle väga meeldis see koht, kus ühtäkki Arturi suhtlusstiil pöördus tema enda vastu: "Artur kallis, vaata oma koletisele otsa. See on sinu koletis, mitte minu oma. Sina oled haige, mitte mina./.../" (lk 84) - see koht ajas mind õudselt naerma, sest see pööre oli nii ootamatu. Üldse selliseid põnevaid pöördeid oli siin päris mitmes kohas ja see tegi raamatu nii huvitavaks. Ma ei tea, kas autoril on kirjutades olnud ka mingid kindlad prototüübid, aga Arturist lugedes kerkis mulle silme ette pidevalt Jüri Metssalu :) Päris naljakas, aga just Jürina ma seda Arturit oma vaimusilmas kogu aeg nägin.
Keelest rääkides, siis nägin esimest korda elus, et keegi ütleb lopsaka looduse kohta rammus - seda oli vist kolmel korral lausa. Päris huvitav, pole iial kedagi kuulnud loodust rammusaks nimetamas :)
Raamatu lõpus olev epiloog tegi mul meele nii härdaks, et lõpetasingi lugemise klomp kurgus. Ilus, lihtsalt nii ilus raamat. Ilmselt loen seda kunagi veel.
Ma loodan, et see ei jää Mari Tammari viimaseks raamatuks - temas on kohe päris kindlasti palju kirjanikumaterjali.

Kuna FBs nii paljud kiitsid Olav Osolini raamatut "Minu esimene elu", siis tekitas seegi huvi ja kuna olin märganud, et Sandrit ka see raamat huvitas, siis kinkisin selle talle sünnipäevaks. Kaaperdasin selle vahepeal tema öökapilt ja lugesin mai alguses läbi. No oli see alles sõit! Osolinil sulg lausa lendab käes, mistõttu tekib lugedes endal ka tunne, nagu oleksid kõigi nende elusündmuste keskpunktis. Sellel raamatul on minu arvates ajaloo talletamise väärtus, sest ta kirjeldab kõike läbielatut nii detailselt. Kes ise sel ajal elas, see mäletab raamatus kirjeldatud sündmustest nii mõndagi.
Ja muidugi üsna julgelt on see kõik kirja pandud - võib-olla mõne inimese suhtes isegi natuke hoolimatult, aga eks need on ju tema mälestused ja kui tema nii tundis ja selliselt teistesse suhtus, siis nii on. Mul endal oli vist ebamugav lugeda ainult seda lehekülge, kus oli Ruve Šankist juttu - minu jaoks oli ta alati eeskuju ja võlgnen talle suure osa oma tööalasest eduloost, nii et väga võõrastav oli lugeda, kui äpuna üliõpilasest Ruvet siin raamatus kirjeldatud on. Selline üleolek tundus kuidagi liigne ja võimalik, et seda tunnevad ka mõned neist, kelle tuttava kohta siin kas nalja visates või kriitiliselt kirjutatud on. Sellepärast vist osadele Osolin ülbe tundubki. Minu jaoks oli huvitav lugeda tema niivõrd läbilöögivõimelisest elust - peab ikka kõvasti tahtmist olema nii palju rabeleda.
Aga põnev oli ja kui raamatu keskpaigas räägiti palju muusikast, siis see osa venis minu jaoks ehk liiga pikale, kuigi otseselt igav ka polnud. Raamatu lõpu aga neelasin jälle suure huviga, sest nii palju äratundmisi oli selles. See raamat äratabki üsna palju mälestusi - loed ja mõtled samal ajal, et jaa, siis olin ma seal ja tegin seda või toda. No ja see nõukaaja inimese vaesus, kui piirid juba natuke lahti läksid ja reisida sai - see napi taskurahaga või suisa rahatult välismaal käimine on mullegi väga tuttav. Täna ei kujutaks ettegi, et võtaks musta kalamarja karbid ja siis püüaks neid kusagil Pariisis tänaval maha müüa, et söögiraha saada, aga just nii me ju käitusimegi. Ise ma pole küll midagi müünud, aga minuga samas reisiseltskonnas olnud lipsustatud mehed kadusid esimest korda Soome sõites juba esimesel õhtul pimedatele Helsingi tänavatele viinapudelitega hangeldama. Tagantjärele mõeldes tundub see nii alandav tegevus, aga valuutat oli vaja ja mida sa siis hädaga teed.
Ma loodan, et Osolin kirjutab siiski ka järgmisest kolmekümnest aastast raamatu - usun, et see tuleks sama huvitav.

Maikuusse mahtus ka Emily Brontë "Vihurimäe", mis ka juba mitu aastat riiulis ootas. Sain selle kunagi kingituseks mingilt ajalehetoimetuselt, kui ma õigesti mäletan. See raamat rääkivat armastusest, aga minu arvates on see küll rohkem vihkamisest. Kuidas autor nii palju pahelisi tegelasi ühte raamatusse sisse kirjutas, jääb mõistatuseks. Eriti arvestades, et see raamat on noore naise kirjutatud. Just see kurjus, mida siin nii palju on - keegi poob kellegi koera üles, üks isa viskab oma 2-aastase poja teise korruse trepist alla, enamuse tegelaste pidev sajatamine ja ähvardamine kedagi ära tappa, kui ei käituta nii nagu meeldib jne. Ja tegelaste ilmne nauding sellisest kurjusest. Suht rõve tekst on vahepeal, selline üdini kuri ja vastik. Arvestades, et see on kirjutatud 19. sajandi alguses, kui maailm oligi üsna sünge paik, siis tekibki küsimus, kas selline see maailm valdavalt oligi? No ilmselt nii hull ikka ei olnud, aga siin raamatus on ikka valdavalt hull. Ma ei ütleks isegi, et selle raamatu lõpus armastus kurjuse võidab - jah, kõik tigedikud surevad küll lõpuks ära, aga nii katkistest kodudest ja sellise kohtlemise osaliseks saanud inimesed ei saa vist väga idüllilist elu elada. Pigem saabus raamatu lõpuks kauaoodatud rahu, kus keegi enam kedagi tappa ei ähvardanud ja keegi ei pidanud enam hirmu all elama. Kirjutatud on samas haaravalt - tekkis tunne nagu vaataks mängufilmi, maastikud ja hooned ja inimesed liikusid pidevalt silme eest läbi ja pooleli küll ei tahtnud seda jätta - kogu kurjusele vaatamata, mis põhimõtteliselt raamatu põhiteljeks oli.

Ja ongi üks raamat veel jäänud - eile õhtul lõpetasin Astrid Lindgreni "Sõjapäevikud 1939-1945". 
Ma ei saa midagi parata, et mulle meeldib lugeda kõike, mida Astrid Lindgren on kirjutanud. Selle konkreetse raamatu puhul häiris mind vaid kujundus. Rootsi keele oskajana ei vajanud ma ajalehe- ja päevikuväljalõigetele tõlget, aga samas need rootsikeelsed tekstid olid niimoodi paigutatud, et raamatu keskelt läks köitmise tõttu osa teksti kaduma või oli seda jube raske lugeda. Kujundus on ka selles mõttes omapärane, et kõigepealt on viidetena leheküljenumbrid, kust leida originaaltekstid ja siis need, kust leida tõlked - kes rootsi keelt ei oska, see ei saagi teisiti kui muudkui peab edasi-tagasi lappama seda raamatut ja see teeb lugemise väga ebamugavaks.
Aga nüüd sisust. Raamatu algus, kus on kirjutatud, kuidas sõda algas ja kuidas keegi ei tahtnud seda uskuda ning kuidas inimesed hakkasid omale toiduvarusid kokku ostma - see kõik tuli nii tuttav ette praeguse koroonaajaga võrreldes. Samas on epideemia igal juhul leebem olukord, kui sõda, sest vähemalt ei pea kartma pommitamist ja saab õige käitumisega ise ohtu vältida.
Aga see sõda on ikka üks tõeliselt mõttetu asi. Uskumatu, et inimestesse saab koguneda nii palju kurjust, et sellest jätkub kuus aastat järjest sõja pidamiseks ja nii, et lõpuks on kogu maailm sellest haaratud. Teise maailmasõja kohta on ju palju loetud, aga selle raamatu puhul oli huvitav see, et see on ühe tavalise Rootsi pereema elu sõjast peaaegu puutumata Rootsis. Tavalise pereema selles mõttes, et Astrid Lindgren ei olnud selle päeviku kirjutamise ajal veel kirjanikuna tuntuks saanud ega teadnud veel isegi, et kirjanikuks hakkab. Huvitav oli lugeda, kuidas Rootsis sel ajal elati, jõule ja jaanipäevi peeti. Olen kuulnud, et mõni pahandab selle peale, et raamatus pidevalt on üles loetud, millised toidud pidulaual olid ja milliseid kinke lapsed said - mõni peab seda kekutamiseks. Aga kuidas saab see olla millegagi eputamine, kui tegemist on ju täiesti tavalise isikliku päevikuga, mis avaldati aastaid pärast Lindgreni surma? Inimene kirjutas ju iseendale, mitte avalikkusele.
Sellest, kuidas siin raamatus on kevade ilu kirjeldatud, võiks juba aimata, et kirjutajat ootab kirjanikuna suur tulevik - nii hästi oskas ta oma emotsioone kirja panna. Samas oma isikliku elu raskusi ta siin päevikus kõiki ei avanud, neid võis aeg-ajalt vaid aimata. Näiteks probleemid abikaasaga on väga diskreetselt kirja pandud ja polegi aru saada, kas tal oli vahepeal armuke või mis probleemid neil olid. Kirjapandust kumab läbi ka see, et poeg Lasse on kuidagi pidetu - ei edene tal õppimine ja emaga ka pidevalt suhted sassis. Mõtlesin, et kas tõesti need kolm esimest aastat kasuperes ja väiksena vanavanemate juures elamine jätsid ema-poja suhtesse sellise jälje, mis läbi elu tunda andis.
Sõda on siin raamatus paljude faktidega kirjeldatud ja panin tähele, kuidas autor muretseb kõigi sõjast puudutatud rahvaste pärast. Mitmel korral on siin mainitud Baltikumi ja Eestit ja ma isegi imestan, et üks tavaline Rootsi pereema eestlaste pärast nii palju muretseb. Kui vaadata praegust Rootsi meediat ja rootslaste teadmisi üldisemalt, siis Baltimaad on nende jaoks üsna tühi koht. Ma arvan, et põhjus on selles, et see põlvkond, kes täna meedias töötab, on koolis juba õppinud, et Nõukogude Liit on üks suur punane maa ja mingeid väikesi riike selles pole olemas - veel 90ndate alguses ühes Rootsi põhikoolis käies nägin õpikutes sellist pilti, kus NL oli üks suur punane lärakas. Nii on Eestigi rootslaste jaoks kuhugi kaugele jäänud, nii et kui Soome poliitikast ja sündmustest saab Rootsi uudistest pea igapäevaselt kuulda, siis Eestist ei räägita tänapäeval õieti midagi. Vaatamata sellele, et asume kaardil neile nii lähedal, et igal õhtul on ilmateate ajal Eestimaa igas Rootsi kodus teleriekraanil näha. Kummaline, et nii on läinud, vanem põlvkond rootslasi oli meile palju lähemal.
Aga jah, see sõda - ma loodan, et midagi sellist enam kunagi maailmas ei juhtu. Öeldakse, et inimesed saavad senikaua hästi läbi, kuni neil on ühine vaenlane - see vaenlane võiks ju olla siis pigem mingi viirus, kui mõni kuri mees, kes jälle teisi rahvaid tappa ja vallutada tahab. Selles mõttes on taoliste sõjamälestuste lugemine oluline, et loodetavasti näitab kõigile selgelt, kui mõttetu on sõja läbi maailma hävitada. Kuigi öeldakse, et ega inimesed ajaloost ei õpi.

Ja saabki see maratonpostitus läbi. Täna on mul keset päeva üks veebikoosolek, aga muidu on praegu üsna rahulik elu. Kuna terve suvi tuleb suure tõenäosusega selline, et külalisi me siin vastu ei võta ja oma laste juurde ma ka ei julge minna, siis tundub, et hakkan uuesti kirjutama. Jäi mul ju mõni kuu tagasi uue raamatu kirjutamine pooleli, sest mõtted said miskipärast otsa ja ma ei teadnud, kuidas jätkata. Nüüd hakkab kirjutamise isu tasapisi tagasi tulema. Suvi tuleb ju väga sündmustevaene ja kuni koroona levib, ei kavatse ma kellegagi füüsiliselt suhtlema hakata. Nii siis saabki see suvi olema ilmselt kirjutamise ja lugemise suvi ja ega ma ausalt öeldes ei kurda, mulle meeldibki nii.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: