juuli
30

Südasuvine heietusMaire Forsel

Blogis on olnud nii kaua vaikus, et ma enam ei teagi, kui kaugelt oma suve heietusi alustada. Kui viimati siia kirjutasin, oli juuni ja soojad suveilmad ning käisime iga päev ujumas, mõnikord lausa imeilusas roosas meres.

Nüüd on pidevalt vahelduv pilvisus ja temperatuurid sellised, et ujuma enam ei kipu. Samas rõõmustan, et põllumeestele on vähemalt siiani ideaalne suvi - on päikest ja vihma ja vili kasvab nii mis mühiseb. Sellised mõnusad vikerkaareilmad.

Võtsime sügisel maja ukse eest kastani maha ja tasu selle eest ei olnud vaja kaua oodata - otse meie välisukse ette hakkab taastuma orhideede kasvukoht. Õde rääkis, et kui nad aastaid tagasi Saaremaale maatüki ostsid, siis alati, kui nad suve alguses saarel käisid, küsis ema, kas ööviiulid juba õitsevad. Tema jaoks oli see ilus nostalgiline lapsepõlvemälestus, mida mandril elades kunagi enam kogeda ei saanud. Kui ema elaks, oleksin saanud talle juunis öelda, et näe, juba õitsevadki. Neid nö ööviiuleid on kahte sorti, meie aias peaks olema rohekas käokeel.

Jälgisime hoolega, et seda pärast õitsemist maha ei niidaks, muidu ta ei saaks paljuneda.

Me hoidsime Sandriga siin vahepeal üht saladust ka, sest ei tahtnud uudistajaid oma metsa saalima. Nimelt avastasime juunis oma metsast kuldkinga, keda pole siin nähtud vähemalt 15 aastat. Kui saarele kolisin, siis mulle räägiti, et minu metsas on kuldkingad ja ma ikka püüdsin neid leida, aga mets on tihedaks kasvanud ja siis kaovad ju paljud liigid ära. Nüüd siis ühe leidsime ja see on ka kinnitus selle kohta, miks peab tegema harvendusraiet - kui lasta metsal omasoodu kasvada, siis kaovad need haruldused lihtsalt ära. Nüüd oli üks igatahes sättinud end kasvama veidi lagedama koha peale ja lootus on, et kui metsaalune saab rohkem päikest, taastub ka kuldkinga populatsioon meie metsas. Väga rõõmsad olime selle haruldase avastuse üle.

Nii nagu ka paljud teised, oleme meiegi hakanud valmistuma raskeks talveks. Kui Maris Lauri kord soovitas, et inimesed teipigu oma aknad ära, siis naersid paljud ta välja, kuigi ma ei saa absoluutselt aru, mis siin naerda on. See on ju väga asjakohane soovitus, et kui sul on majal vanad aknad, mis tuult läbi lasevad, siis teibi nad talveks kinni. Kui küte on odav, siis võid ju lasta tuulel sealt läbi puhuda, aga kui kõik läheb nii kalliks, siis loeb iga pisiasi. Pole üldse liiast tänapäeva mugavustega harjunud inimestele seda vana tarkust meelde tuletada. Meie valmistume talveks nii, et esimest korda elus ei osta me küttepuid vaid teeme seda oma metsast. Esialgu lasime välja vedada nii palju tuulemurdu kui sai, lisaks võtsime maha üraskikahjustustega kuivanud kuused. Nüüd ootame masinat, mis hakkab neid saagima ja tükeldama. Töö muidugi maksab üksjagu, aga oma materjal tuleb siiski odavam ja metsakuiva palki on nii palju, et praeguseks väljaveetud kogusest jätkub vähemalt nelja aasta kütteks. Mõtlesin, et see ongi nüüd see, millele olen sageli mõelnud - et kui tuleb suur kriis, siis maalelamise eelis on see, et küte tuleb oma metsast, vesi oma kaevust ja kui vaja, saab üldse ilma elektrita elatud. Sellise hunniku palki teeme esialgu küttepuudeks.

Teine pikemas perspektiivis tehtud otsus oli autovahetus. Kuna mul sai 5 aastat liisingut täis, siis otsustasin osta hübriidi. Vana auto oleksin saanud panna uue liisingu sissemakseks, aga kuna sellega oleks kaotanud kuni paar tuhat eurot, siis panin selle ise ka Auto24 müüki. Vana auto müümise otsus tekkis sellepärast ka, et kasutatud autode hinnad on ikka väga kõrged praegu. Olin tegelikult mõelnud, et sõidan oma Toyota C-HRiga kuni 10 aastat saab täis, sest Toyota jaoks pole see veel mingi vanus, aga kui kevadel korralisse hooldusse läksin, siis selgus, et uutel hübriididel ei olegi väga pikka ooteaega ja juba 3-4 kuu pärast saaksin selle kätte. Nii ma siis selle uue ära tellisingi ja panin vana kohe müüki. Vana müügiga oli ka üks kummaline seik, mille järel ma mõtlesin, et peab ikka jube ettevaatlik olema oma vara müügiga. Nimelt sõitis lausa Võrumaalt kohale üks pere, kes telefonis tundus täiesti kindel huviline - nad tingisid hinda korralikult alla ka ja olin nõus, sest neil oli raha kohe olemas ja see hind oli siiski veel veidi kõrgem sellest, mida Elke Auto pakkus. Sõitsin neile sadamasse vastu, et nad ei peaks oma autoga üle tulema, kuna sain aru, et siia sõit tundus neile nagunii liiga kallis. Ja siis seal sadamas oli paras ehmatus, kui pereisa käis ümber auto ja piiksutas mingi anduriga kõik uksed ja muud plekid läbi. Tundsin end lausa halvasti selle peale, sest oleks ju piisanud väikesest guugeldamisest, et teada saada, et autol pole ühtegi kindlustusjuhtumit. Lisaks oli mul ju korralik hooldusraamat ja isegi kõik teeninduse arved ette näidata, kust näha, et auto on olnud algusest peale Eestis ühe omaniku käes ja midagi hämarat siin pole, aga nad isegi ei küsinud hooldusraamatut näha. Nägin, et neile oli esmatähtis vaid auto välimus, mitte tehniline seisukord - uuriti, kas istmed on ikka puhtad ja nuriseti ühe mikromõlgi üle. See väike aastaid tagasi kusagil parklas saadud uksemõlk saigi vist otsustavaks, nii et nad sõitsid sama targalt koju tagasi. Mõtlesin pärast kohe pikalt, mis nähtus see nüüd siis oli ja sain aru, et inimesed, kes pole harjunud täiesti uute autodega sõitma, on hoopis teistsuguse mentaliteediga. Esiteks kui sul on juba nii suur patakas raha olemas ja sa oled nii kahtlustav ja kriitiline, siis miks sa ei osta esindusest uut autot? Selle raha eest oleks saanud näiteks tutika Toyota Yarise. Kuna autot sooviti naisterahvale, siis sobib ju väiksemat sorti auto väga hästi, sest ega see C-HRgi suur ole. Lisaks kui ikka C-HR rohkem meeldib, siis oleks ju saanud võtta liisingusse vaid selle osa, mis puudu jäi - nende puhul siis ca 6000-7000 eurot viieks aastaks. Liisingumaks oleks tulnud nii väike, et seda suudaks maksta ka väikesepalgaline ja inimesel oleks olnud garantii ja puha. Samas sain aru, et nemad küll kaskot ei maksa, et heal juhul ehk vaid mingiks ajaks talvel, sest Võrumaal ei pidavat olema selleks vajadust. Kasko on teatavasti kohustuslik, kui auto on liisingus, aga see on jälle selline mentaliteedi küsimus. Mulle tundub, et väga paljud ei maksa mingeid kindlustusi vabatahtlikult - olgu see siis maja või auto, sest ei raatsita seda paarikümmet eurot kuus välja käia. Ja vot sellest ma aru ei saa, sest kui midagi juhtub, siis maksab kõik ju kordades rohkem. Ühesõnaga ei tulnud sellest tehingust võrokatega välja midagi ja tagantjärele mõeldes oli see minu jaoks tohutu vedamine, sest eelmisel nädalal võttis minuga ühendust Amserv ja ostis selle auto ära täpselt selle hinnaga, millega ta mul veebis väljas oli. Ei tinginud ega midagi ja sain rohkem kui need võrokad oleksid maksnud. Huvitav on asja juures veel seegi, et Amservi see väike mõlk üldse ei morjendanud - see tõmmatakse vaakumiga välja ja selline töö ei maksa õieti midagi. Lisaks näeb Amserv Toyota süsteemist ise kogu auto ajalugu, nii et nad teavad täpselt, mida on autoga tehtud, kui korralikult hooldustes käidud jne. Mul oli nii hea tunne nendega asju ajada, kõik läks väga ladusalt ja samal päeval kui auto üle andsin, laekus ka raha. Oleks ma eraisikule müünud, oleks jäänud võimalus, et hiljem võetakse mingi ving üles, aga Toyota esindusega pole mingit muret, nad ju teavad auto seisukorda ja väärtust kui on otsustanud selle osta. No ja nendel võrokestel on nüüd võimalus see auto ligi 3000 eurot kallimalt osta, kui esindust rohkem usaldavad, kuulutus on juba väljas.

Vot sellised lood ja sain uue huvitava kogemuse autode järelturult. Oma uue auto sain eile kätte ja väga põnev on nüüd jälgida, kui palju rohkem sama suure paagiga sõita saab. Paak on kõigest 43 liitrit ja eile pärast tankimist näitas, et sõita saan 820 km, mis on minu jaoks täielik müstika, sest nii palju ei saanud eelmise autoga iial. Lahe oli ka jälgida sõidu ajal, millal viskab elektri peale ja näiteks kui auto seisab ja mootor käib, siis mingit bensiini enam ei kulu. Lisaks sõidab linnas sees praktiliselt kogu aeg elektriga, samas maanteel on enamasti bensiini peal. Igal juhul väga põnev on esimest korda elus omada hübriidi.

Ma kaalusin isegi auto täielikku väljaostmist, aga siis oleksin pidanud maha müüma mõned investeeringud ja praegu pole selleks õige aeg. Samas oli mul eesmärk, et liisingumakse koos kaskoga peab jääma alla 200 euro ja selle ma saavutasin. Maksin ligi 60% auto hinnast kohe ära ja ülejäänu võtsin liisingusse. Rootsi väimees küsis, et miks ma alati sama marki ostan, aga no ma tõesti olen Toyotaga väga rahul - vastupidavus ja ka teenindus siin saarel on need, mis saavad otsustavaks. Ainuke auto, mille vastu oleksin kunagi nõus Toyota vahetama, on mõni suuremat sorti Volvo, aga kuni ma suhteliselt vähe sõidan, on Toyota C-HR igal juhul hea ja ökonoomne.

Autovahetusega seoses oli siin ka muid elamusi - näiteks tegime oma esimese sõidu tasuta ühistranspordiga :) Meil on siin imeilusad väikesed liinibussid, nii et ma olin täitsa põnevil, kuidas nendega sõita on, aga ausalt öeldes ma pettusin. Bussil on ilusad suured aknad, hea välja vaadata ja saare loodust imetleda, aga poleks uskunud, et nii palju raputab. Ma istusin vale koha peale ka, olin küljega vastu akent ja no raputas ikka väga läbi. Ma ei tea, kas nendel bussidel on liiga väikesed rattad või kehv vedrustus, aga kui selle ühe sõidu olime ära teinud, siis veendusin, et mina olen ikka autoinimene. Tegin bussis ühe pildi ka. 

Kuna oleme olnud sel suvel vahepeal ilma autota, siis pole väga kusagil käinud ka. Õnneks on meil siin Triigi Filharmoonia, kuhu saab ka jala minna. Juuni lõpus käisime seal Erkki Pärnoja kontserdil. 

Ja loomulikult TAFF:fest Haapsalus juuli alguses.

Nägime seekord ka uuendatud peatänava ära, esialgu oli küll jube harjumatult avar.

Avamisest saime ka osa. Kui leiad pildilt punased retuusid, siis olen see ilmselt mina :) 

Teise päeva hommikul käisime promenaadil jalutamas - need on need hetked, mille pärast tahaks Haapsalus elada või vähemalt mingit väikest suvepesa omada. Leia pildilt Sander.

Vesi oli peegelsile ja nii huvitav oli linde jälgida. Üks luigeema ujus roostikust oma poegadega välja ja tegi vahepeal naljakaid hääli. Kuna ma rääkisin samal ajal telefoniga, siis jäi neist lindudest kahjuks pilt tegemata.

No ja siis üks renoveeritud maja peatee ääres. Mäletan kui see maja müüki pandi - nüüd on see juba uue omaniku käes ja nii ilusti renoveeritud. Väga kiirelt tegid maja korda. Villa Fannyhof, isegi bookingus juba olemas.

Haapsalus puhates me tavaliselt lubame endale paar mõnusat väljas söömist. Dietrichis jäime seekord ka vana hea vanaema šnitsli juurde, alati kindel kvaliteet.

Väljas söömine on läinud nii kalliks, et oleme sellest peaaegu loobunud. Eile kui linnas olime, siis oli asjaajamisi nii palju, et lõpuks oli lõuna käes ja kuna ma ei tahtnud tühja kõhuga toidupoodi minna, siis läksime Mönusasse Villemisse sööma. Mu lemmik on seal Saaremaa lihaveis ja meie suureks üllatuseks ei olnudki selle hind tõusnud, maksis 9,90, mis on praeguste hindade juures ikka väga soodne. Me käisime ükspäev Koguva sadama restoranis ja see oli ausalt öeldes väga suur pettumus. Lisaks sellele, et seal on minu jaoks üliebamugavad toolid, olid hinnad nii kõrgeks tõstetud, et sinna me kohe kindlasti enam tagasi ei lähe. Eile läks meil Villemis kahepeale alla 25 euro, Koguva sadamas läks täpselt 50.- ja kõhtu seal õieti midagi ei saanud. Me oskame hinnata head toitu ja ei tahaks kohalikele tegijatele mingit antireklaami teha, aga seal tekkis tõesti küsimus, et kas ikka on mõistlik püüda paar kehva koroonaaastat nii kõrgete hindadega tasa teha. Nad saavutavad sellega ainult seda, et klient ei tule enam tagasi. Mina tellisin ahvena, mis oli üks filee ja natuke garneeringut - hind 18 eurot.

Sander võttis veise abaliha, mida ta küll kiitis, aga seegi tükk liha väikese garneeringuga 18 euro eest. Kena on seal istuda küll, aga ei, sinna enam tagasi ei lähe.

Sandril oli eile ametlikult viimane tööpäev ja alates esmaspäevast ta enam koolis ei tööta. Uus direktor tõi sel puhul talle ukse taha lille - väga kena temast. Tööl pole Sander muidugi juba juunist saadik käinud, sest õpetajatel ju puhkus ja see pensioniiga algas tal päris naljakalt (minu jaoks), sest ta otsustas, et vaatab kõigepealt ära kõik James Bondi osad. Nii ta siis istuski kolm päeva järjest ja vaatas Bondi. Mispeale ma igaks juhuks ütlesin, et ma loodan, et see pensioniaeg ei hakkagi nüüd ainult nii olema :) See oli muidugi nali, sest otse loomulikult ei hakka, aga lihtsalt tore, et inimene oskab ka lõõgastuda.

Mis siis veel. Ahjaa, tegin vallale kingituse - kõigile koolidele minu lasteraamat. Mõte oli mul selline, et vald võiks kinkida selle kõigile esimesse klassi astujatele, aga nad haridusosakonnas otsustasid, et see sobib lugeda veidi vanematel ja nüüd ma täpselt ei teagi, kas nad kingivad algklassi lastele need päriseks või jäävad kooli lugemiseks. Mõtlesin, et kuna raamatu tegevus toimub siin saarel ja teemaks on ettevõtlus maal, et siis see oleks sobiv kasvõi kohustuslikuks kirjanduseks. Tean, et mõned koolid seda juba kasutavad. Kokku annetasin üle 300 raamatu.

Mõtlesin kirjutada ka ukrainlastest ja avatud talude päevast, aga jätan selle järgmiseks postituseks, muidu venib see siin liiga pikaks. Panen veel lõpetuseks siia mõned pildid koduaiast. Me otsustasime juba eelmisel aastal ühte aianurka niitmata ala tekitada, et oleks väike lilleaas. Midagi me sinna ei külvanud, aga loodus hoolitses ise õite eest.

Varemerohud kasvasid ka jälle korralikuks hekiks, eile Sander niitis kõik maha ja tegi uuele satsile ruumi.

Üks vaade ka kaugelt metsaservast.

Huh, seda postitust sain nüüd ikka kohe korralikult palju - mis ära ei mahtunud, tuleb järgmisse lähipäevil :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: