sept
10

Suvi läbiMaire Forsel

Mul on ajaarvamisest ikka väga omapärane arusaamine, sest lubasin oma eelmise postituse lõpus, et kirjutan uuesti lähipäevil ning sellest on nüüd miskine 40 päeva möödas. Mäletan, et tahtsin ukrainlastest kirjutada, sest muremõtteid oli pea täis, aga nüüd ma enam ei mäleta, mida ma täpsemalt kirjutada tahtsin, nii et las ta jääb. 
Püüan lihtsalt veidi suve dokumenteerida, et jääks sellest mingigi mälestus. Sel suvel oleme ujumas käinud lausa kaks kuud, mis minu jaoks on täielik rekord. Kahju, et kokku ei lugenud, mitmel päeval ujumas käisime, aga alustasime juuni lõpus ja viimane ujumine oli augusti viimasel pühapäeval. Kui olime kodus ja ilm oli soe, siis merre ka läksime - Sander mõned korrad rohkem kui mina, sest ma olen õudne külmavares. Sel aastal käisime enamasti Tuhkanal, kus vesi läheb hiljem soojaks, nii et ega minu jaoks päris ilma külmetamiseta vette minekut polnudki, aga kui juba vees, siis oli soe ja mõnus. Ja oligi parem, et vesi päris soojaks ei läinud, saigi rohkem karastada. Kui vesi tundus liiga jahe, siis Sander käis vees ja mina tegin rannal jalutades oma päevase sammunormi täis. Panen Sandrist pildi ka - kui luubiga vaatad, küll siis ta veest üles leiad :)

Mõnel õhtul käisin niisama rannas istumas ja raamatut lugemas. Võtsin kokkupandava tooli kaasa ja nautisin päikeseloojangut. Sel suvel ei olnud mitte ühtegi päeva, mil poleks rannas välismaalasi olnud. Palju sakslasi ja lätlasi, lisaks leedukaid, itaallasi ja isegi Venemaa numbriga autosid. Ühel vene numbriga autol oli Venemaa lipu punane värv maha kraabitud ja auto külge kinnitatud Ukraina lipp. Ega neil lihtne siin agressorriigi autoga ringi liikuda pole ja täitsa mõistlik on välja näidata, et sa vähemalt ei toeta seda hullu sõda. Suve lõpupoole kogunes randa palju millimallikaid, nii palju, et ujudes vahel ehmatasin, kui nad mulle peopessa sattusid. Ega ma ei karda neid muidugi, lapsena sai neid ju alati merest püütud, aga kui see limane asi ootamatult pihku satub, siis on lihtsalt väkk tunne. Millimallikad on osadele välismaalastele võõrad, nii et ühel päeval kui merest välja tulin, ootasid mind rannal kaks itaallast, kes uurisid, kas need elukad on ohtlikud. Rääkisin siis neile, et üldse mitte ja võtsin ühe suure kätte, et nad mind ikka usuksid. Naine tegi pilti sellest, kuidas suurt millimallikat peopesadel hoian. Kuna ilmad olid ilusad ja Tuhkanal nii palju rahvast liikus, siis pani mind väga imestama, et rand nii puhas oli. Ma ei tea, kas tõesti puhkajad ise kõik enda järelt koristasid või käis keegi seal aeg-ajalt prügi korjamas, aga ei mingeid tühje purke ega pudeleid, ei mingeid krõpsupakke või muud sodi. Pigem arvan, et toimis sotsiaalne mõjutus ehk siis igaüks korjas ise oma prahi kaasa, kuna nägi, et keegi polnud midagi maha jätnud. Tore igatahes. 
Päikeseloojangud on Tuhkanal imeilusad.

Prügist rääkides meenub mulle üks seik juulikuust, kui käisin ukrainlaste ja enda lapselastega avatud talude päeval. Ma olin ostnud kaasa lastele kõrrejooke ja küpsetanud pirukaid, mida nad siis autos sõidu ajal manustasid. Kui olime kohale jõudnud ja auto karjamaale parkinud, siis avastasin, et Ukraina poiss Š. on kaks tühja pakki auto kõrvale murule poetanud. Võtsin need sealt üles ja panin autosse, püüdes samal ajal vene keeles öelda, et nii ei tohi. Aga suur hämming oli küll, et üks 12-aastane poiss ei tea, et loodusesse prügi maha ei visata. Nad on suurest linnast pärit, nii et ma isegi mõtlesin, et ehk nad ei oskagi looduses käituda, kuna pole seal eriti palju käinud. Ka mu lapselaps märkas seda, nii et kui koju jõudsime, siis Frants küsis, miks see poiss nii tegi, tema jaoks oli see samuti väga imelik vaatepilt. Ei tea, miks, selle poisiga on muidki muresid olnud kui see prügi maha poetamine, aga ma ei hakka neist siin pikemalt rääkima. Selge on see, et närvid on lapsel läbi, öösiti magada ei saa ja käitumises ilmneb kummalisemaidki asju kui mahlapaki mahaviskamine. Saaks see vastik sõda ometi juba läbi, nii et nad saaksid koju tagasi minna. 
Panen sellest päevast paar pilti ka. Tegin pilte rohkem, aga ma ei viitsi küsida, kas võin lapsi näidata, nii et panen ainult sellised, kus lapsed seljaga kaamera poole. Seda väikest punapead ma kutsun "Minu väike venku" :) Ta on lihtsalt nii armas, kutsub mind babuškaks ja kuigi ma vene keelt ei oska, siis on mul õnnestunud teda isegi ühel päeval 5 tundi hoida, kui ta emal arvutikursuse lõpetamine oli ja suur vend pidi samal ajal laagris olema. Täitsa hästi saime hakkama, mina õpetasin talle eesti keelt ja tema mulle vene keelt :) Nüüd paar pilti minu väikesest venkust.
Teisel pildil koos Loviisega.

See papagoi oli täpselt samade värvidega, mis minu kleit, nii et päris naljakas oli seal puuri ees seista. No vaata ise :)

Teisel päeval sadas vihma ja ukrainlased ei tahtnud enam kaasa tulla, nii et läksime ainult oma lastega. Loviise sai natuke ka hobusega sõita.

Kui Frants ja Loviise on saarel, siis käib alati üks lõputu kauplemine, et vaja ikka lapikotta patju õmblema minna. Ei tea mis värk sellega on, ju on lastel ilusad mälestused lapikoja ajast ja kuigi ma kohe üldse ei viitsi, siis ei jäänud seegi kord muud üle, kui lõpuks järele anda ja oma viimane järelejäänud õmblusmasin välja koukida. Frants on meil naljamees, nii et tema padjakavand oli selline:

No mis parata, kui Vodka, siis Vodka. Panin ta lõpuks masina taha ja väga kiirelt sai asja selgeks. 

Tulemus sai selline:

Ma ei tea, mis ta sellise padjaga teeb, lubas vist ühele isa sõbrale kinkida :) Loviise joonistas venna eeskujul limonaadipudeli, aga tema padja jaoks ei jätkunud mul enam nii palju energiat, nii et kuidagi kiiruga midagi siin valmis saime. Frants peab muidugi alati lollitama pildistamise ajal.

Saarelt läksid lapsed edasi oma Vergi suvilasse, aga õmblemispisiku võtsid siit kaasa, nii et õmblemine jätkus sealgi. 

Frants õmbles oma voodile lapiteki - täitsa ise ja täitsa korraliku asja sai valmis.

Loviise õmbles oma jänkule.

Tulemus sai selline.

Mahemuna Tanel avas Salmel oma väikese pagariäri/kohviku, käisime lastega sedagi uudistamas. Vedas, et üsna varsti pärast avamist kohale jõudsime, sest see kohvik on osutunud nii populaarseks, et nad ei jõua nii palju küpsetada kui nõudlust on. Istusin seal kuni lapsed oma oste tegid ja avastasin, et kassalint juba mitu meetrit :) 

Tore, et neil hästi läheb. 
Millalgi suve teises pooles käisin ka perearstil, sest juhilubade tervisetõend hakkas lõppema. Arstikabineti akna taga on pääsukeste pesa - fotolt vist ei paista, aga väga nunnud pääsupojad piilusid sealt pesast üle ääre.

Augusti keskel oli Loviise sünnipäev ja seda nad peavad alati Vergis, nii et planeerisime endalegi seekord pika reisi. Mõtlesime, et lubame endale veidi luksust ja broneerisin öömaja Vihula mõisa. Laupäeva õhtul oli seal mõisa kõlakojas "Naised köögis" kontsert, nii et käisime sealgi. 

Kui kontsert lõppes, oli juba väljas peaaegu pime, jalutasime kõrtsi sööma.

See Vihula mõis on lihtsalt üks imeline koht, nii et ma mõtlen, et tahaks lausa traditsiooniks teha, et igal aastal Loviise sünnipäeva ajal seal ööbime. Pühapäeval pärast hommikusööki jalutasime terve mõisa territooriumi läbi.

Seal on imeline lilleaed, nagu maal vanaema juures.

Ja nende kasvuhoone näeb välja nagu unistus.

Vaatasime vanu autosid ja pargis erinevaid puuliike, millel sildid, kus liigi nimetus ja vanus peal.

Olime mõisas nii kaua kui saime ja siis sõitsime Verki sünnipäevale. Sander pani ajaviiteks seal kitarri häälde.

Ja eriti lahe oli see, et lapsed nõudsid, et Sander neile raamatut ette loeks. Sassa oli Loviisele kinkinud mingi Põhjamaade mütoloogia raamatu, mille kohta Loviise kauples Sandrit, et lugegu talle sealt õudusjuttu. No ja siis Sander lõpuks lugeski. Mul on nii kahju, et ma ise seda ei kuulnud, aga Kaari ütles, et Sander võiks lastele raadios õhtujutte lugeda, nii hea hääl olevat. No ma ei tea, saare murrakuga sinna vist ei võeta :) Aga eks Sandril on õpetaja treenitud hääl, üle 40 aasta ju lastega tegelnud. Üks pilt ka sellest, kui Sander neile õudusjuttu loeb.

Lastel oli väljas limpsiputka.

Ja nagu igal aastal, korraldati neile aaretejaht, kus tuleb üles otsida teejuhendid, neist aru saada ja järgida kuni lõpuks jõutakse aardekastini. Siin nad ühes vahepunktis.

Aaretekast oli peidetud koduaeda ja selle sisu üsna ebatervislik, aga sünnipäeval ju võib :)

Kohtusin seal sünnipäeval ka Jaan Aruga, kellele olin paar aastat tagasi kirjutanud oma uuest raamatuideest ja küsinud, kas ta oleks nõus sinna omapoolsed kommentaarid kirjutama. Mul oli hea meel, et sain talle silmast-silma kurta, et raamatust pole veel midagi välja tulnud. Ta ütles, et ehk ikka kirjutan midagi ja no eks ma vaatan. Rääkisin talle, et 50000 tähemärki sai valmis kirjutatud ja siis tekkis stopp, kust enam edasi ei saanud. Eks näis, võib-olla talvel võtan selle käsikirja uuesti ette ja saan selgust, kuidas sellega edasi minna. Sander ka aina tuletab mulle meelde, et peaksin selle raamatu valmis kirjutama, kuna tema arvates on see vajalikul ja huvitaval teemal. Mind natuke vist takistab see ka, et peaksin siis jälle tuhandeid kulutama raamatu kirjastamisele. Ma olen tegelikult kõigi oma Eestis ilmunud raamatutega kasumis, aga iga uue raamatuga on ikka see kartus, et äkki ei tasu ära. Elu on nii kalliks läinud ja raamatute kirjastamine ka palju kallim, seepärast oleks see ettevõtmine ka palju riskantsem kui varem. Teistele kirjastustele samas pakkuda ei tahaks, sest ma oma esimese raamatu pealt kaotasin tuhandeid - terve tiraaž on läbi müüdud ja kasumi skooris sellelt Rahva Raamat. Aga eks see nii ongi, et kes ei riski, see šampust ei joo. Kes oma rahad alla paneb, see ka kasumi teenib (või kahjumi, kui asi ei peaks müüma). 
Augustis käisime nagu alati ka Haapsalus Augustibluusil. Seekord ilmaga vedas.

Kahjuks juhtus nii, et öömaja oli ühe perekonna verandal, kus tingimused olid muidu väga head, aga voodi madrats selline, et selle peal oli võimatu magada. Lihtsalt vedrud olid sõna otseses mõttes väljas, selgelt kanga all tunda ja mina seal igatahes magada ei saanud. Pakkisime enne teise õhtu kontserte oma asjad kokku ja mõtlesime, et öösel otsustame, kas jääda Haapsallu või sõita koju. Ja sõitsimegi siis öösel saarele tagasi, kuigi kaks ööd oli ette makstud. Saatsin öömaja omanikule kirja, kus ütlesin, et me kahjuks ei suutnud teist ööd sellel madratsil magada - ta tahtis meile raha tagasi maksta, aga ma sellega polnud nõus, kuna hoidsime ju tuba kinni hilisõhtuni. Vastasin talle, et me raha tagasi ei taha ja et kasutagu seda parem uue madratsi ostmiseks, siis läheksime teinekordki sinna ööbima. Muidu see koht oli väga nostalgiline, sest meenutas meie lapsepõlve verandat, kus alati suveti Haapsalus olles magasime.

Isegi väljas trepil istudes oli vana tuttav lapsepõlve tunne, nii sarnane tundus kõik.

Haapsalus tekib iga aastaga imeliselt renoveeritud maju aina juurde. Ma nii armastan selliseid vanu maju, tegin seekordki ühe pildi mälestuseks.

Sandrile jäi eelmine kooliaasta viimaseks tööaastaks ja kuna ta jäi pensionile alles pärast puhkust, siis otsustasime õpetajatele lahkumispeo teha vahetult enne kooliaasta algust. Sander tegi selleks puhuks küpsisetordi.

Lõpptulemus jäi selline.

Meil on hea suur terrass, nii et mahutasime kõik ilusti ära. Ma ei märganud hiljem pilte teha, nii et panen need pildid, mis vahetult enne külaliste tulekut sai tehtud. Küpsetasime Kamados kartuleid ja liha, millele Sander ise marinaadi tegi. Kartulid tegime juba enne valmis ja liha ajastasime nii, et saaks kohe sööma hakata kui külalised kohal. 

Kohvimasina viisime ka terrassile, et oleks mugavam.

Tore pidu oli ja Sander sai väärikalt pensionile saadetud. Nüüd on tal aega kodus toimetada ja tööle tagasi ta kohe üldse ei igatse. Viimasel ajal on küttepuudega tegelemist nii palju, et praegugi veel osa riita ladumata. Kui auto käis palkide järel, siis vaatasin seda lapikoja rõdult nagu põnevat etendust, nii äge oli vaadata, kuidas haarats võtab hunniku palke nagu kimbu pliiatseid, koputab vastu maapinda otsad tasaseks ja tõstab koormasse.

Mingil ajal siis saime need palgid halgudena tagasi ja maksime töö eest palkidega, isegi natuke raha saime nende eest. On ikka suur asi tänapäeval, kui on oma mets, kust saab küttepuid võtta.

Augusti viimasel laupäeval oli muinastulede öö, meie käisime seekord Soela sadamas.

Bänd oli kohal ja puha.

Ja lapsed said piraadilaeval möllata.

Selle sügise suursündmus oli see, et Loviise läks kooli. Jälgisime Sandriga tema aktust otseülekandena. On ikka tänapäeval hea elu, et vanainimesed ei peagi kodust kaugele sõitma ja saavad ikkagi lapselapse tähtsast päevast osa :)

Rootsis on jälle murakate ja pohlade uputus. Mu väimees ei saa neid korjates kunagi pidama.

Ämbritäite kaupa veab marju metsast välja. Uskumatu mees.

Tütar samal ajal muudkui küpsetab ja vaaritab. Neil on seal ju pidevalt mingid jalkamängud, kus lapsevanemad klubi heaks pirukaid müüvad. Õunapommid on eriline hitt.

Ma keelasin neil sellise küpsetamise ära selleks ajaks kui ise Rootsis olen, nii et nad tegid endale varu ette ära :) 

Ma sõidan homme varahommikul Rootsi, ikka Soome kaudu nagu alati. Seekord panin poolele teele öömaja, sest ei julge enam tuhandet kilomeetrit sõitu järjest ette võtta. Tervis pole enam see, nii et ma isegi natuke pabistan, aga ma pole 3 aastat Rootsis käinud ja mu ID-kaart on aegunud, nii et juba sellepärast pean minema. Kauaks jään, veel ei tea. ID-kaardi saab kätte kuu aja jooksul ja volitust vist teha ei saa, nii et ma pean jääma sinna mitmeks nädalaks või siis tulema vahepeal koju ja sõitma siis uuesti, kui kaart valmis. Eks näis, kuidas kujuneb. Igal juhul ootab seal ees vähemalt üks kräftskiva, sest Raili juba varus vähke :) Vähipeod toimuvad muidu augustis, aga mis parata, kui ma varem sinna minna ei saanud.

Eile algas ka minul uus kooliaasta - kevadel alanud koolitusprojekt Rapla käsitööseltsile sai siinsamas Leisis eile viimase loenguga lõpetatud. Üritus toimus Willa Ingas ja pärast loengut said kõik ka minu viimase raamatu kingituseks. See vist oli juba kolmas kord, mil ma seal mingit loengut pidasin ja mõtlesin eile, et niimoodi saabki üks mikroettevõtja teist aidata. Kui ma siin ei elaks, siis nad ilmselt poleks selle peale tulnud, et Leisis ööbida, aga kuna ma olen siin, siis korraldatigi ööbimine siia. Osad ööbisid Willa Ingas ja osad motellis Kuus Tuba, lisaks pakkus Inga ka toitlustust. Omal ajal käisid mul lapikojas grupid ja siis ka korraldati lõunasöögid ikka kohalikus kohvikus. Selle kohta saabki öelda, et kus on, sinna tuleb juurde - mida rohkem erinevaid teenuseid, seda suurem võimalus, et kliente jagub.
Olustveres algab mul kool seekord vist alles oktoobri lõpus, igatahes pole tunniplaani veel saadetud, aga kevadel nii meil jutt jäi. Nii et aega Rootsis käia veel on.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: