juuli
20

TAFF-FESTMaire Forsel

Meie selle suve vaieldamatult kõige suurem julgustükk on see, et käisime Haapsalus džässifestivalil. Passid olid meil ostetud ja öömaja kinni pandud juba mitu kuud tagasi, kui keegi veel ei aimanud, mis katsumused maailma 2020. aasta kevadel tabavad. Kuna samal ajal toimus ka saarel kirjandusfestival, kuhu väga oleksime tahtnud minna, siis olime vahepeal siiski kahtleval seisukohal, et äkki ikka ei läheks nii suure rahva sekka. Lõpuks siiski otsustasime selle riski võtta, sest nakatunuid on hetkel Eestis nii vähe ja festivali korraldaja palus oma toolid kaasa võtta, et saaks teistest piisaval kaugusel istuda. Inimesed hoidsidki täitsa ilusti vahet - ainult esimesel õhtul olid meie kõrval ühed pensionäridest prouad, kellest üks, kes mulle kõige lähemal istus, teatas kohe valjuhäälselt oma kaaslastele, et tal kodus üks inimene 39-kraadise palavikuga ja ei tea, mis tal viga on, et kas on koroona või ei ole. Ja siis see proua iga kord, kui mingi paus oli ja me oma toolide juurest ära läksime, oli mulle oma tooliga lähemale nihkunud. Viimasel korral, kui tagasi tulime, siis oli minu ja tema tooli vahe vast nii 30-40 cm, nii et ma olin sunnitud talle ütlema, et kuidas see vahe nüüd äkki nii väikeseks läks. Ja kolisime aga jälle neist kaugemale. Teisel päeval läks paremini, sest meie ette jäi täitsa suur muruplats vabaks, kuhu küll pärast mõned muusikud maandusid, aga mitte liiga lähedale. Natuke tülikas see pidev jälgimine oli, aga loodetavasti oli sellest ka kasu ja keegi kedagi ei nakatanud. 

Ma olen tegelikult sellest džässipublikust suures vaimustuses, sest mitte kunagi mitte ühelgi festivalil ei ole ma näinud nii viisakat rahvast. Isegi bluusil on olnud ikka keegi, kes rahva hulgas suitsetab või on liiga purjus - seekord ma ei näinud kuni teise päeva lõpuni mitte ühtegi suitsetajat. Täiesti hämmastav oli, kui mulle ühel hetkel meenus, et oot, kas tõesti keegi ei suitseta ja hakkasin teadlikult otsima, et keegi kindlasti on ja leidsin ühe naise, kellel oli süütamata sigaret näpus. Ju ta läks kuhugi nurga taha sellega. Teise päeva öösel, kui viimase esineja ajal hakkasime ära tulema, siis avastasin ühe paarikese, kes suitsetasid tagareas - naine tavalist ja mees e-sigaretti. Täitsa imestasin, et keegi siiski oli, kuigi rohkem peaks muidugi imestama, et ligi 2000 inimest ja 2 suitsetajat. Alkoholi muidugi müüdi ja tarbiti, aga nagu öeldakse, et alkohol on tarkade inimeste jook, siis ilmselt see džässipublik ongi just sedatüüpi rahvas, kes oskab piiri pidada. Mida ei saa öelda muu rahva kohta, kes lossimüüridest väljaspool linnasüdames hommikuni pidu panid, aga sellest veidi hiljem.

Esinejatest rääkides, siis minu absoluutselt kõige suurem lemmik oli TITOKS - kolm Tartu poissi,

Kristjan Rudanovski (viiul), Jaanis Lill (kitarr) ja Robert Nõmman (kontrabass). Nad viljelevad gypsy-džässi stiili ja reede õhtul mängisid nad kõigi aegade kuulsaima džässviiuldaja Stéphane Grappelli muusikat. Panen poistest pildi ka.


Enne seda oli raamatuesitlus - nimelt ilmus Stéphane Grappellist raamat "Pagasiks vaid viiul" ja raamatu tõlkija Piret Kärm rääkis tõlke sünniloost või õigemini sellest, kui kaua tal see plaan juba oli raamat ära tõlkida ja et nüüd lõpuks on see ka eestikeelsele lugejale olemas. Raamat jutustab Grappelli lapsepõlvest, muusikutee algusest, igasugu keerulistest elu keerdkäikudest ning kellega ta oma pika elu jooksul kokku puutus ja koos musitseeris. Sobib lugemiseks neile, keda kõnetab muusika, aga ka neile, keda huvitab ajalugu, Prantsusmaa ja Pariis. Tegelikult on selles terve sajandi jagu džässi ajalugu. Vähemalt Rahva Raamatus on see juba müügil ja näeb välja selline:

Esimesel päeval meeldis väga ka Charlie Parkeri sajandale sünniaastapäevale pühendatud kontserdiosa, kus tema muusikat esitasid Aleksander Paal (altsaksofon), Jaan Jaanson (kitarr,) Heikko Remmel (kontrabass) ja Petteri Hasa (trummid). Öeldakse, et Parkerita, keda on kutsutud oma panuse pärast ka džässimaailma Mozartiks, ei kõlaks džäss ega bluus kindlasti samamoodi nagu oleme tänapäeval harjunud. See oli väga-väga mõnus.
Lisaks esines esimesel õhtul Anna Kaneelina, kelle muusika on väga omapärane ja kõrgel tasemel, aga mitte päris minu maitsele. Ja õhtu lõpetas Siim Aimla funkbänd - selle ajal tulime tegelikult juba ära, sest ei jaksanud enam ja sääsed olid ka liiga tülikad.

Teine päev algas Haapsalu Big Bandiga, kes muuhulgas esitas Valgret, nii et see oli ka üle ootuste mõnus. Rahvast siis veel palju polnud, kuna nad alustasid juba kell viis ja meie sättisime end taha valli peale puude varju. Jõime jääga jooki, kõlgutasime jalgu ja kuulasime mõnusat suveõhtu muusikat. Nii hõredalt oli siis veel rahvast:

Järgmisena esitles Ramuel Tafenau oma uut plaati - see on hästi meditatiivne muusika, selline üdini rahustav. Sander pani eile enne magamist selle plaadi mängima ja no lennutab ikka kohe unemaale :) Tegelikult on see Ramuel ikka jube andekas, aga eks nagu isa, nii ka poeg. Muide, festivali nimi on TAFF, sest see on Raivo Tafenau hüüdnimi. Tafenaud mängisid kahel päeval mitmes koosseisus, niisamuti ka vennad Remmelid, kelleta ei möödu viimasel ajal vist mitte ükski kontsert, vähemalt üks neist on alati laval :) Mulle see noorem Remmel õudselt meeldib - eriti kui ta kontrabassi mängib, sest ta lihtsalt nii kogu keha ja hingega elab kaasa muusikale, näoilmetest rääkimata. Muide, minu lapselaps Elli õpib ka kontrabassi. Väga loodan, et see huvi tal jääb. Enne teda on peres veel üks kontrabassimängija olnud - minu esimene äi ja Elli vanavanaisa. Mu enda isa mängis klarnetit ja kodus mõnikord niisama hobi korras ka viiulit. Ma ise olen ainult natuke harmooniumi klõpsutanud ja mingit musikaalsust pole enda juures täheldanud - erinevalt Sandrist, kellel on küll väga hea kuulmine ja kes on ka aastaid bändis kitarri mänginud. Näh, kaldusin nüüd jutuga festivalist eemale.

Ühesõnaga - nii esimesel kui teisel päeval olid laval nii Tafenaud kui Remmelid erinevates variantides ja festivali lõpetas Sofia Rubina. Selle viimase kontserdi ajal me jälle lasime jalga. Ostsime kaasa salatid ja joogid ja läksime öömajja ära. Olime seekord Hermannuse majas ja no oli see alles katsumus. Me muidugi teadsime, mis meid ees ootab, sest nad hoiatavad bookingus lärmakate ööde eest ja tegelikult kui aknad kinni panime, siis esimesel ööl magasime väga hästi. Aknad olid tänava poole ja teisel pool tänavat on kurikuulus Aed, kus sõna otseses mõttes polnud üks seltskond veel hommikul kella üheksaks ka jõudnud lahkuda. Aga teisel õhtul avastasime, et Hermannuse õue peal on ka disko, nii et olime täpselt kahe lärmi vahel ja no katsu sa siis magada või midagi. Toas puhus tegelikult seina seest jahedat õhku, aga ikkagi oli tuba natuke liiga palav - kui palav poleks olnud, siis oleksime ilmselt selle lärmi ära suutnud taluda, aga kui ei maga, siis muudkui kuuled ju kõike. Põhimõtteliselt oli disko ümber meie pargitud auto, nii et mõtlesin mitu korda, et küll on hea, et mul kasko on. Hommikul oli auto siiski terve, ainult linnud olid ennast sellele kõvasti tühjendanud. Õhtul istusime privaatsel rõdul ja jälgisime veidi seda melu. All paremal paistab meie auto.

Seal Hermannuses on ainult kolm tuba, nii et hommikul oli eriti tore avastada, et teisel pool seina magas Katrin Klaebo oma mehega :) Saime hommikusöögi ajal kokku ja see oli üks väga rõõmus kohtumine. Nemad teiseks ööks ei jäänud ja mõtlesin pühapäeva hommikul, et küll neil vedas, et mujale edasi reisisid, sest see teine öö oleks olnud väga raske katsumus nii kuuma kui lärmi tõttu. 

Laupäeva hommikul tegime pika jalutuskäigu promenaadil ja uurisime maju - et millist osta ja kuhu kolida :) Aga kui teine öö oli ära magatud, siis tekkis esimest korda tunne, et sinna linna vist ikka ei koli. Kui lubatakse hommikuni juua ja räusata, siis see on ikka väga nõme. Kirjas oli küll, et joomakohad on lahti kella kaheni, aga kell neli hommikul oli Hermannus veel rahvast täis, "Aed" hoovist rääkimata. Mõni jõi ennast sõna otseses mõttes lolliks ja hakkas tüli norima - just sellised räuskavad helid on kõige õudsemad, muusika elaks veel üle. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed seal ümbruses üldse elada saavad, kui Haapsalust suveti selline läbupealinn saab. Täpselt läbu epitsentris on üks maja müügis ja ma küll ei kujuta ette, kes peaks tahtma sinna maja osta. Esimesel korrusel võib ju ärid avada, aga teisel on ikkagi korterid - neid ei saa sellises kohas ju välja üüridagi. Haapsalu FB-grupis on see teema üleval olnud ja Sukles on ka sõna võtnud - mõtlesin eile, et teeks sinna postituse, aga siis otsustasin, et ei viitsi sekkuda. Las linnarahvas seisab ise enda eest, nad teevad seda nagunii.
Kes selle maja ära ostab, saab korstnas kasvavad kased ja nädalavahetuste lärmakad ööd pealekauba.

Aga promenaadil oli muidugi mõnus, nii et Haapsalu peaks ära otsustama, milliseid puhkajaid ta omale tahab. See on nagu turismiga ikka, et kas propageerid linnujahti või linnuvaatlust. Ma Haapsalu asemel panustaksin siiski vaiksele kuurortile, mitte sellele, et seal on ainuke koht Eestis, kus joomine kestab 24/7 ilma piiranguteta. Vaikus ja rahu on igatahes rohkem väärt ja ega peod siis pidamata jääks - need võiksid lihtsalt millalgi keskööl lõppeda, et vahepeal magada ka lastaks.

Istusime siin promenaadil ja unistasime. Pühapäeva hommikul käisime Metsa tänavalt ka läbi, aga seal polnud kedagi kodus. Ainult naabrimehele saime tere öelda ja Ülle roosid üle nuusutada. 
Täna hommikul sõin aia ääres vaarikaid ja mõtlesin, et linnaelu pole ikka meie jaoks, siin saare kodus on kõige parem.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: