veebr
05

Täiskasvanuna ametikoolisMaire Forsel

Käisin jaanuaris Tallinna Kopli Ametikoolis käsitööerialade õpilastele loenguid pidamas. Telliti 5 tundi ja loengud toimusid saalis, kuhu siis mitu erinevat gruppi kuulama tuli. Teemaks ikka käsitööettevõtlus ja autoriõigused. Kui mul Olustveres on ainult täiskasvanud õppijad, siis Kopli Ametikoolis oli kuulajate hulgas ka nooremaid, sest sinna saab õppima minna ka pärast põhikooli. Osad noortest kuulajatest olid vene emakeelega, nii et ega ma ei tea, kui palju nad aru said, aga loodan, et ehk midagi ikka külge hakkas. Peamine kuulajaskond olid siiski täiskasvanud ja just neile ma olen harjunud oma loenguid pidama, nii et oli täitsa kodune tunne.

Ma ei teadnud sellest koolist tegelikult varem midagi, nii et panin GPSi aadressi sisse, kui sinna sõitma hakkasin. Aga ükskõik, millisesse Eesti kooli ma viimastel aastatel sattunud olen, nad kõik on nii ilusaks renoveeritud – nii ka Kopli Ametikool. Rõõm on näha, et tingimused on nii kaasaegsed ja ruumid nii ilusad.

Täiskasvanute õpetamine on tegelikult mulle väga põnev kogemus. Ma olen ju aastaid loenguid pidanud, aga alates augustist 2019 õpetan nö päris koolis, kus on tasemeõpe ja kus pean panema hindeid või siis lihtsalt aine ära arvestama. Ja ma tean omast käest, mis tunne on tulla kooli, kus tuleb ühtäkki teha kõike seda, mida sinult nõutakse ja muuhulgas ka seda, mis ennast nii väga ehk ei huvitagi. Aga see on paratamatu, et päris kõik ained ei pruugi meeldida või siis võib tekkida tunne, et sul pole selliseid teadmisi vaja. Samas pole ju õppekava täitmisest pääsu ja kui tahad diplomi kätte saada, siis tuleb lihtsalt kõik ained korralikult läbi teha.

Ma räägin teile ühe asja, mille pärast on mul tagantjärele isegi natuke piinlik. Kui ma läksin 45-aastaselt Tartu Ülikooli, siis läksin ma sinna sellepärast, et saada kätte kõrghariduse paber. Piinlik tunnistada, aga ma tõesti arvasin, et olen elus juba nii palju õppinud, lugenud ja kogenud, et ega mulle seal ülikoolis palju uut ei õpetata. Ausalt, täpselt nii lollilt ma mõtlesingi

Ja piisas vaid kahest esimesest nädalast, kui hakkasin aru saama, et olen kõigest täiesti valesti aru saanud. Esiteks sain teada, et ma ei oska isegi õigesti kirjalikke töid vormistada. Teiseks ei olnud ma kunagi kuulnud midagi viitamisest, sest nõukaajal meile selliseid asju ei õpetatud. Kolmandaks ei suutnud ma vahet teha, milline allikas on teaduslik ja milline mitte. Neljandaks ei olnud ma iial teinud ühtegi slaidiettekannet. Rääkimata siis erialastest teadmistest, mida mul enne ülikooli üldse ei olnud. Seda kõike õppisin ma nende viie ülikooliaasta jooksul ja minu suureks üllatuseks sain aru, et ülikool teeb inimese päriselt ka targemaks :) Seda muidugi juhul, kui kõik ilusti ära õpid.

Aga täiskasvanuna tasemeõppes käimine tähendab muuhulgas ka seda, et nii mõnelgi korral tuleb enda ego maha suruda. Sest vabalt võib juhtuda, et sa tunned, et oled õpetajast targem ja see on täiesti paratamatu, kui tegemist on täiskasvanud õppijatega. Näiteks oli mul üks õppejõud, kes õpetas, et osaühing on selline organisatsioon, kus peab olema kaks juhatuse liiget. Mina, kes ma selleks ajaks olin juba aastaid OÜ omanik olnud, ei saanud sellist valeinfot muidugi vastu võtta ja tõstsin käe, et õppejõudu parandada. Ma ütlesin talle, et see ei vasta tõele, sest OÜ juhatuses piisab täiesti ka ühest liikmest. Seepeale vastas õppejõud, et tema definitsiooni järgi on kaks. Mis on muidugi üksjagu naeruväärne, aga mis õpetas mulle, et kui sa õpetajana kõike ei tea, siis ei pea sa ka sellist muljet jätma nagu teaksid.

Seepärast olen ma oma õpilastele ikka öelnud, et mina õpin neilt ja nemad minult. Et kui nad kuulevad midagi, millega nad pole nõus, siis nad kohe seda mulle ütleksid. Sest mitte keegi meist ei ole veatu ja alati võib juhtuda, et õpetajal jääb mõni nüanss märkamata.

Ma olen näinud täiskasvanud õppijaid ülikoolis, aga puutun nüüd esimest korda kokku täiskasvanutega ametikoolis. Ja nende inimeste haridus ning kogemused on väga erinevad – keskharidusest doktorikraadini. Jah, isegi doktorikraadiga inimesed käivad ametikoolis, magistrikraadiga õpilastest rääkimata. Ja see on hästi tore. Aga ka nemad peavad arvestama, et nad tulid tasemeõppesse, mistõttu ei saa aineid võtta oma soovi järgi, vaid tuleb läbi teha terve õppekava. Nii et on täiesti paratamatu, et mõni aine ei pruugi meeldida või mõnes aines tunneb keegi end nii targana, et ei tahagi seal midagi uut omandada. Aga nendele õppekohtadele on olnud konkurss, mõnel erialal isegi kuus inimest kohale, nii et ma ikka loodan, et kõik riigi raha eest õppijad oskavad seda väärtustada ja läbivad õppekava liigselt nurisemata.

Kuna mu õpilased on enamus suure elukogemuse ja pigem kõrgharidusega, siis püüan ma teha oma loenguid toetudes uusimatele uuringutele ja kõige uuemale kirjandusele. Ma täiendan oma loenguid pidevalt ja näiteks selle nädala reedel toimuvat juhtimisteooria loengut täiendasin infoga raamatust, mis ilmus aastal 2020 ehk siis eelmisel kuul. Sest ma lihtsalt tunnen, et kui kuulajate teadmised ja taust on nii erinev, siis peab mul olema kõigile midagi pakkuda. Kasutades uusimat kirjandust ja kõige uuemaid uurimusi saan ma teha selliseid loenguid, kus loodetavasti on midagi huvitavat ka neile, kes end samamoodi targana tunnevad nagu mina ülikooli minnes. Sel õppeaastal ongi kogu mu vaba aeg läinud lugemise ja enese täiendamise peale, et olla õpetajana tasemel. Isegi raamatu kirjutamine jäi sellepärast soiku. Aga ma ei kurda, sest mulle tõepoolest väga meeldib ettevõtlust õpetada.

Nii et kui te peaksite täiskasvanuna kuhugi ametikooli tasemeõppesse minema, siis teadke, et see on kool nagu kool ikka. Tuleb väga palju õppida ja pingutada, et lõputunnistus kätte saada. Ja kuigi on tegemist ametikooli, mitte kõrgkooliga, siis need õpetajad, kellega mina olen kokku puutunud, on väga kõrgel tasemel. Enamus neist õpetavadki paralleelselt ka kõrgkoolis, nii et ei maksa karta, et seal midagi uut omandada ei ole. Ja kui tasemeõpe ei sobi, siis saab ju käsitööd alati erinevatel kursustel õppida.

Foto: Algi Karits









Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: