juuni
12

Teistmoodi kevadMaire Forsel

Juuni keskpaik on käes ja enamus pojenge polegi veel õisi lahti löönud. Kevad on olnud külm ja paar nädalat hilisem, aga positiivne on selle juures see, et kõik õitseb palju kauem. Ma täna pikka juttu ei kirjuta, kuigi peas mõlgub üks postitus ettevõtluse õpetamise teemal - kirjutan millalgi kui vaim peale tuleb. Täna panen pilte, et jääks sellest külmast kevadest mingi mälestus.
Meil on siin aed üsna looduslik, laseme kasvada lilledel seal, kus nad tahavad. Sel aastal avastasin kabineti aknast välja vaadates, et tulbid on rännanud suhteliselt suvalisse kohta jasmiinipõõsa kõrvale. 

Kui lapsed olime, siis oli meil aias asparaagus, mille oksi sai alati suvel Türgi nelgiga kimpu seotud, kui kesksuvel oli vaja kellelegi sünnipäevale minna. Siin Saaremaa aias on ka ta olemas, aga alles hiljuti sain teada, et tema noored võrsed on söödavad. Ma polnudki varem märganud, et see näebki ju täpselt samasugune välja nagu poes müüdav spargel, kuigi söögiks me ei raatsi seda siin muidugi tarvitada, liiga vähe teist. Näe selline:

Ega meil siin mingit köögiviljaaeda enam polegi, on ainult üks peenar kasvuhoone servas, kus küüslauk ja sibul. Pildi tegin siis, kui sibul sai maha, tänaseks on juba rohelised pealsed väljas ja mõnus neid sealt võtta.

Kui õunapuud õitsevad, siis hakkab mul alati peas kummitama üks laul, pole vist raske arvata, milline :) Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad... Ühel päeval oma tugitoolis istudes ja pilku läbi akna õunapuule suunates, sai see laul minu jaoks ühtäkki veelgi kurblikumaks, kui vaatasin vanaisa purjelaeva nende õunapuude taustal. Side kodumaaga on midagi kummalist, mida vist kõik jäävad alati tajuma, ükskõik kui kauaks või kui kaugele elu meid kodust viib. Olen viimasel ajal palju lugenud pagulaste mälestusi ja kõigis neis on koduigatsus selgelt tajutav. 

Kodu läbi õhtupäikese ja õunapuuõite.

Nüüd õitsevad juba ka sirelid, mida meil siin on kõige mõnusam nautida teise maja rõdult. Sügisel saab sealsamas nautida naabri lauda räästas ronivat metsviinapuud, mis värvub punasekirjuks.

Elumaja kabineti akna all on kibuvits õied lahti löönud ja lõhnab nagu pöörane. Kabinet ja elutuba on mõlemad lillelõhna täis, täitsa nagu kodune lõhnateraapia. 

Sel aastal on meie ainuke elulõng juba esimese õie lahti löönud ja nii suurt õit pole ma sellel veel näinud. Tundub, et lumerohke talv on paljudele õitsejatele väga soodsalt mõjunud.

Paar nädalat tagasi tegime terrassi korda, pesime kõik veega üle, aga siis avastasime, et natuke vara sai see ette võetud, sest männid alles tolmlevad. Juba järgmisel päeval oli kõik uuesti männitolmuga kaetud. Aknaid ka siin pole mõtet enne pesta, kui männid oma tolmupuistamise lõpetanud, sel aastal lükkub seegi edasi.

Kuna nüüd lõpuks on ka mõned sääsed väljas, siis tekitasin endale terrassile võrgualuse lugemiskoha. Tavaliselt kimbutab seal vaid paar sääske, aga piisab ju neistki, et mõnus olemine ära rikkuda. Täna lugesin seal mitu tundi, mähituna suvesooja ja lillelõhna sisse.

Vana kastani kännu otsa ostsin ampli, mis alguses mõjus seal kui mingine imelik tutsakas. Nüüd on kasvanud laiemaks ja enam nii veidralt ei mõju. Puuhalud on seal sellepärast, et kastani küttepuudeks lõhkumine on veel pooleli. Ma ei imestaks, kui sellest kastanist jaguks terve talve kütteks, nii palju on seda. Taustal on kelder, mis siiani remontimata. Firma, kellelt hinnapakkumise võtsin, pidi ise aprilli alguses ühendust võtma, aga kadus ära ja nüüd me otsustasime, et las ta olla nagu on. Kasutada seda keldrit ju saab, lihtsalt eest oleks vaja ilusamaks teha, aga ilu teatavasti patta panna ei saa ja ei me ette tea, kui rasked ajad siin tulemas on, nii et ootame veel.

Ja nagu ma ennegi ütlesin, siis me laseme loodusel siin üsna vabalt tegutseda. Kuna lapsi pole suvel siin veel käinud, siis kasvas isegi mängumaja sissepääs kinni :) Aga teate, see õitsev naat on ju ometi imeilus! Nii et kasvagu seal rahus kuni kellelgi on vaja sealt uksest sisse minna ja seda ilmselt enne juuli teist poolt ei juhtu.

Kabineti teise akna all on ka keegi õitsemas, aga teda ma ei tunne. Kellele lill, kellele umbrohi. Las ta olla seal, nii kena ju.

Meil on elumaja seina ääres üks punane pojeng, mis hakkab alati varem õitsema kui teised pojengid, sest seina ääres on soojem. Eile Olustverest koju sõites avastasin, et ongi õied juba lahti.

Ka varemerohi on alles nüüd õitsema hakanud.

Ja minu lemmikud Idamagunad ka alles alustavad õitsemist.

Õhtuti kisub viimasel ajal pidevalt mere äärde. Tuhkanal on ilus männimets, mille all just praegu rohelisest rohelisem mustikavaip. Me jätame alati auto esimesse parklasse, et saaks sealt jalutades läbi minna.

Mõnel õhtul ma käin seal koos Sandriga, mõnel üksinda. Viimasel ajal just päikeseloojangu eel.

Mööda seda liivaranda jalutades meenub alati "Rannahotell", sest maastik on nii sarnane. Rohututsakatega luidetest mul pilti pole, aga see on täpselt samasugune nagu selles filmis. Et kohe-kohe ilmub kusagilt keegi taanikeelne tegelane :) Paar päeva tagasi olid seal ka esimesed turistid - sakslastest paarike grillis RMK puhkekohas, matkaauto parklas ootamas. 

Tol õhtul, kui seal need sakslased olid, oli eriti ilus punane päikeseloojang. Ma pole kunagi varem näinud nii punast merd. Kahjuks pildile seda punast vett eriti hästi püüda ei õnnestunud, tegelikkuses oli palju punasem.

Sandril lõpeb koolis viimane aasta ja siis on vabadus. Mina pole veel otsustanud, millist tööelu ma elada tahan, aga ilmselt eeloleval nädalal otsustan. Meie käest on viimasel ajal küsitud, kas meil igav ei hakka, kui nii palju kodus oleme, aga ausalt ei hakka. Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi igav olnud. Meil on virnade viisi lugemata raamatuid ja meie ümber on imeline loodus, mida nautida, nii et ega me palju rohkem ei vajagi. Just nii omaette kodus olles on kõige parem, selles suhtes oleme me Sandriga väga sarnased. Me ei vaja palju suhtlust ja mulle isiklikult täitsa piisab mu enda perekonnast, lastega suhtlen ju igapäevaselt. Oleme tõelised nohkarid ja natuke ilmselt egod ka, sest tahame ise oma elu korraldada, enda soovidest lähtudes. Sest millal siis veel kui mitte nüüd, mil käsil juba elu teine pool? Olgu teil kõigil julgust elada just nii nagu te ise tahate - eriti saarlastel, kes tavaliselt suveti külalistest tõsise üledoosi saavad :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: