jaan
06

TöörõõmMaire Forsel

Täna tuleb natuke rõõmsam postitus. Mul täitus nimelt nüüd jaanuari alguses täpselt 20 aastat ühes ja samas kontsernis töötamist, nii et pean ikka väikese mälestuse sellest siia jätma. Oli 2000. aasta sügis ja minu tollases töökohas käis Äripäev, kust leidsin kuulutuse, et otsitakse rootsi keelt oskavat raamatupidajat. Nõuded olid päris kõrged - muuhulgas nõuti majandusalast kõrgharidust ja rootsi keelele lisaks ka ladusat inglise keelt, nii et see kuulutus küll tõmbas mu tähelepanu, aga kuna nägin, et ei vasta nõuetele, siis ma rohkem sellele tähelepanu ei pööranud. Mul oli kesk-eriharidus ja kuigi olen käinud inglise keele kallakuga klassis, mis tähendab, et õppisime seda alates esimesest klassist kokku 11 aastat, siis polnud mul palju aastaid seda keelt vaja läinud ja mulle tundus, et ma ei oska seda üldse. Ma olingi tegelikult selle keele täitsa unustanud, sest suhtlesin vaid rootsi keeles ja see põhjustas veelgi rohkem, et varem õpitud keel ununes. Nii ma siis arvasingi, et see töökoht pole küll minu jaoks.

Läks mööda paar nädalat ja leidsin sama kuulutuse uuesti Äripäevast. Siis mõtlesin, et äkki siiski võiks asja uurida, sest sellist kombinatsiooni, et rootsi keel+raamatupidamine, tol ajal palju ei olnud ja mul tärkas lootus, et äkki nad ei leiagi kedagi. CVd ma kohe saata siiski ei julgenud, vaid helistasin kuulutuses olnud numbril, et lähemalt uurida, kas mul üldse on mõtet kandideerida. Täna tean, et rääkisin tookord Annega, kes siis oli veel osaliselt sekretäri ülesannetes, aga temast on aastatega saanud seal ettevõttes täielik keskpunkt. Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, aga tema suhtes ma olen nii palju kordi mõelnud, et ei kujutaks küll ette, et keegi teda asendada suudaks, kuna lisaks keelteoskusele nõuab tema töö ka väga palju tehnilist taipu ja toodete tundmist, lisaks suhtlemist väga erinevate inimestega terves ettevõttes ja klientidega üle maailma. Niisiis oli see Anne, kes tookord mu kõnele vastas ja kui rääkisin ära, miks helistan ja kes olen ja küsisin, kas mul oleks üldse mõtet kandideerida, siis ütles ta, et ma kindlasti kandideeriksin. Nii ma siis sinna oma CV saatsin ja mind kutsuti vestlusele. Minuga vestles tolleaegne raamatupidaja ja ma ei saanud ausalt öeldes hästi aru, mida minu positsioonil inimeselt täpselt oodatakse. Juttu oli Rootsi raamatupidamisest, aga ma ei saanud selle vestluse jooksul üldse pihta, et peangi hakkama tegema Rootsis asuva ettevõtte raamatupidamist - rootsi keeles ja Rootsi seaduste järgi. Sellest hakkasin aru saama alles hiljem, kui ettevõtte omanik ise minuga rääkis. 

Kui olime raamatupidajaga jutud ära rääkinud, ilmus välja ettevõtte omanik, kellega ka alguses natuke vestlesime ja siis ta teatas, et lähme nüüd ja ma teen sulle tehases ekskursiooni. Läksimegi siis kahekesi ja ta näitas mulle ilmse uhkusega, kuidas tema ettevõttes töö käib. Seal ringkäigul küsis ta minult äkki, et kas ma saan kohe jaanuari alguses tööga alustada. Ma olin sellest küsimusest ehmatanud, sest ma tulin ju alles esimesele töövestlusele ja keegi polnud mulle öelnud, et osutusin väljavalituks. Mäletan, et küsisin temalt, et kas see tähendab, et ma sain selle töökoha ja tema vaatas seepeale omakorda mind nagu mingit imelikku, sest kas ma pole siis aru saanud, et loomulikult. Nii ma siis selle töö saingi. Homme, 7. jaanuaril, saab täpselt 20 aastat sellest, kui sõitsin Rootsi, et olla seal kaks nädalat ja eelmise raamatupidaja käest töö üle võtta. Ma polnud kunagi Rootsi raamatupidamist teinud, nii et seal oli palgatud üks mees mind õpetama ja seesama mees jäi mulle ka konsultandina abiliseks mõneks ajaks. Tookord oli selle ettevõtte kontor Lõuna-Rootsis meie kahe tarnija ja omanikuga ühes hoones ja sealviibimise viimasel päeval, kui usinasti kontoris tööd tegime, käis väljas pauk - naaberettevõtte omaniku poeg põrutas minu autole parklas külje pealt sisse, nii et kõrvalistuja poolt oli uks sees ja kahjud üsna suured. Kindlustus maksis muidugi kõik kinni, aga jamamist oli palju. Laadisin kaustad oma õnnetusse autosse ja sõitsin sellega Eestisse ning tegin kaugtööna selle ettevõtte raamatupidamist kokku 15 aastat. See on väga pikk aeg ühel töökohal, aga ettevõtte omanik võttis meid alati kui oma perekonda ja ma tundsin kõik need aastad, et ma ei saa teda alt vedada - et ma saaksin selle töö jätta alles siis, kui teda enam pole. Aastal 2015 ta surigi, aga sellega minu töö ettevõttes siiski ei lõppenud ja olen tänaseni sellega seotud, kuigi mitte enam kellast kellani palgatööl ja mitte enam raamatupidaja. Mul on väga palju, mille eest sellele mehele tänulik olla, sest nende pikkade aastate jooksul juhtus nii mõndagi, aga ta tuli alati mulle vastu ja aitas, kui abi vajasin. Ta oli alati nõus, kui tahtsin töö kõrvalt õppima minna ja kui mu tütar oli vahepeal nii haige, et ma ei saanud tema juurest lahkuda, siis ütles ta, et ole kodus nii kaua kui sul vaja, küll sa oma töö tehtud saad. Selle viimase eest olen talle eriti tänulik, sest olukord oli ülimalt kriitiline ja ma poleks saanud kontoris tööl käia. Ilusaid hetki on olnud nende aastate jooksul palju. Täitsa nostalgia tuleb peale seda kõike meenutades. Mu õde ütles kunagi, et mul on sellest mehest emotsionaalne sõltuvus ja võib-olla tal oli isegi õigus, sest ka täna veel, kui teda juba mitu aastat ei ole, ma tunnen, et ma ei tohi teda alt vedada. Mõnikord on tunne, et küll ta näeb, kui tublid me siin oleme ja kuidas ilma temata hakkama saame. 

Üks asi oli selle töökohaga natuke pahasti ka - ma ei saanud kunagi puhkust. See võib kõlada veidralt, aga ma tõesti sain täieliku väljalülituse tööst vaid ühel kevadel, kui käisin ühe nädala Egiptuses. Kõik ülejäänud aastad mulle küll vormistati puhkus nädala-paari kaupa, aga ma pidin ikka vähemalt ühel päeval nädalas mingeid ülekandeid tegema või siis helistas mõni klient või kolleeg ja neid kõnesid ei saa ju vastu võtmata jätta. Kui töö oleks olnud mulle vastumeelne, siis poleks suutnud sellisel viisil nii kaua vastu pidada. Aga mulle meeldis see töö ja ma õppisin väga palju, sest tegemist on rahvusvahelise ettevõttega ja sain sealt tohutult kogemusi. Nii ei olnud raske koos selle tööga elada. Sobrasin täna vanu pilte ja leidsin selle ainukese puhkuse pildid. Täitsa lahe neid üle pika aja vaadata.
Sõitsin seal kaameli seljas.

Ja käisime beduiinidega mägedes, kus nad meile ploffi tegid. See punase rätikuga siin pildil ei ole beduiin, see olen mina :)

Nägin mikrobussi aknast mööda Niiluse kallast sõites esimest korda palmisalu. Siin üks pilt palmidega ka.

Sellised mälestused. Meenub veel see tunne, kui lennuk Tallinna lennujaamast startis - see oli hästi uskumatu tunne, et mis toimub, kas ma tõesti sõidan puhkusele?! Nii uskumatu tundus. Käisin seal tegelikult hingamisterapeutide laagris - või mis laager, olime Nuweibas, aga kõik grupis olid hingamisterapeudid ja tegime seal trenni iga päev. Sellest ehk kunagi kirjutan lähemalt, kuidas ma huuga-puuga olin. 

Töörõõmust rääkides, siis mõtlesin täna, et mul on nii mitu ametit - ühed sellised, mida pean kohusetundest ja südametunnistuse pärast pidama ja siis need teised, mida ma südamest armastan. Eriti armastan ma kirjutamist ja õpetamist ja need kaks toovad mu päevadesse palju rõõmu. Alustasin eile Facebookis oma uue raamatu eelmüüki ja olen nüüd kaks päeva siin järjepanu arveid teinud ja pakke vormistanud. Raamat tuleb küll trükist alles 18. jaanuaril, aga varasem kogemus näitab, et eelmüük aitab müüki hajutada ja nii ei kuhju kõik ühele hetkele. Trükin pakisildid ka välja ja kleebin mulliümbrikele juba peale, nii et kui raamatud käes, siis jääb ainult autogramme anda ja posti viia. Päris mitu inimest on tellinud kaks raamatut ja üks mees isegi kümme, et neid tuttavatele kinkida. Iga uue raamatuga on see hirm, et kuidas see vastu võetakse - nii ka minul. Sander ütleb, et talle meeldib see uus raamat rohkem kui esimene, kuna on palju informatiivsem. Täna üks ajakirjanik palus ka infot, et millest see raamat räägib ja kui olin talle sellest ülevaate andnud, siis mõtlesin ise ka, et äkki on päris hea asi :) Pühendasin selle kõigile oma õpilastele, sest sinna on koondatud enamus neist teemadest, mida neile ettevõtluse aines õpetan. Ja nagu ikka, on selles palju elust võetud näiteid. Kui keegi blogilugejatest ise FBs ei ole, aga tahab autogrammiga varianti, siis kirjutage mulle meilile maire.forsel@gmail.com. Ma müün seda 17 euroga ja pakiautomaati saatmine on 2,50. 

Õpilastest rääkides, siis esmaspäev oli ühel mu uuel grupil kodutööde tähtaeg ja kolm tööd jäi laekumata. Saatsin neile siis kirjad ja tänaseks on üks töö veel laekunud ja üks õpilane vastas, et on akadeemilisel. Kolmas võlglane vaikib, ei mingit vastust. Ma otsustasin mõni aeg tagasi, et ma ei stressa ennast selliste õpilaste pärast ja panen rahulikult välja MA (mittearvestatud). Lõppude lõpuks on kõik täiskasvanud inimesed ja vastutavad ise, kas saavad diplomi kätte või ei saa. Kui ei viitsi õppida, siis pole ju vajagi lõpetada seda kooli. Hullem on mul siis, kui liiga palju töid hiljem tilgub, sest siis viibib kõigi tööde kontrollimine. Andsin nüüd ühele õpilasele teada, et ootan reedeni ja siis võtan kõigi tööd ette. Aga see töö sobib mulle ja suuremas osas on see puhas nauding ja mõnus väljakutse. Hästi suurt rõõmu teeb, kui õpilased tänavad loengute eest ja ütlevad, et neile väga meeldis. Seekord kirjutasid paar inimest isegi, et kuulasid mu loengut mitu korda, sest see oli nii huvitav. Puhas rõõm on selline tagasiside õpetajale.

Täna sain ka ühe pakkumise, et teha veebiloengud ühe teise kooli käsitööerialadele. Saime mahus ja hinnas kokkuleppele ja siis sain tellijalt kirja, kus ta ütles, et ta tunneb Olustvere suhtes professionaalset kadedust, et pole ise selle peale tulnud, et mind õppetöösse kaasata :) No nii hea oli seda kuulda, et. Selline suhtumine annab tööle tiivad ja tahad veelgi paremini kõike teha. 

Ma pole investeeringutest tükk aega kirjutanud, aga täna vaatasin üle pika aja, mida Börsihai portfell teeb ja pidin seepeale toolilt kukkuma - üle kümne tuhande on juba kasum ja see on siis kasvanud nüüd alles sügisest alates.
Samas Äripäeva investor Toomas müüs oma Tesla maha ja arvan, et õigesti tegid. Raske on uskuda, et selline ralli ülespoole veel kaua jätkub. Parem võtta kasum kindla peale välja, kui oodata kukkumist ja jääda müügiga hätta, sest kõik on tormanud müüma. Mu enda portfell kasvab ka praegu väga ilusti, eks näis, kuidas see aasta kulgeb. Maailmapank andis täna välja prognoosi, et siitmaalt kuni aastani 2029 on majanduslangus, aga tundub, et see on sektorite kaupa väga erinev ja pigem toimub polariseerumine ka majanduses - osadel läheb suurepäraselt ja teistel ei lähe üldse. Ja ilmselgelt toimub ka ärimudelite muutus, sest koroona andis kiirenduse osade kadumiseks ja teiste tekkimiseks. 

Panen selle postituse lõppu ühe FBst leitud pildi, kus on kirjas elufilosoofia, millest kavatsen sel aastal lähtuda. Mis on olnud, seda muuta ei saa, aga mis tuleb, see on meie endi kätes.


Kommentaarid: 2

  • Raili06. jaan

    Täitsa pekkis, sa olid minust aasta noorem, kui sinna tööle läksid. Ma päriselt minestasin praegu.

  • Maire06. jaan

    Raili, no ma räägin, et terve igaviku olen seal töötanud. Suht haruldane tänapäeval, et nii kauaks paigale jäädakse. Peab olema kahepoolne sobivus, muidu oleks ammu juba mujale läinud.

Lisa kommentaar

Email again: