apr
06

TöövestlusMaire Forsel

Ma peaaegu ei usu ise ka, mis mul siin eile toimus - mul nimelt oli töövestlus ja ma polnud mitte tööandja poolel, vaid tööotsija. Minu vastas istus neli inimest ja ma pidin nende küsimustele vastama. Kui keegi oleks mulle mõni aeg tagasi öelnud, et mul veel kunagi elus selline olukord tekib, et kuhugi kandideerima hakkan, siis ma oleks ta ilmselt puu taha saatnud. Mina ja kandideerima? Mul pole ju mingit töökohta vajagi! Aga asjad muutuvad ja kuigi ma olen ettevõtja edasi ja mul on nii mõnigi töökoht ja sissetulek, siis üks asi on siit valemist siiski puudu ja selleks on piisav eneseteostus. Otse öeldes on mul igav hakanud. Ja kuna ma ühest nõukogu kohast loobudes kaotasin ka osa oma sissetulekust ning loodetavasti võitsin selle sammuga endale vaba aega, siis tundsin, et miks mitte midagi veel elus uut proovida. Tundsin kuni viimase ajani, et ma ei saa oma aega rohkem kinni panna, kuna pean olema mõnede kolleegide jaoks igal hetkel olemas, aga kuna keegi mulle enam ühest kohast tervet kuupalka ei maksa ja mulle üldse tegelikult ei makstagi mitte igapäevase töö, vaid vastutuse eest, siis leidsin, et nüüd on aeg enda energiat rohkem mujale rakendada. Loodus tühja kohta ei salli, eks ole. Ma muidugi ei taha siin avalikustada, kellega mul eile see töövestlus oli, aga see lõppes millegagi, millega ma absoluutselt arvestanud ei olnud. Mulle nimelt pakuti midagi hoopis muud, mitte seda, mida ma sinna taotlema läksin. Ma alguses ei võtnud seda üldse tõsiselt ja mu esimene reaktsioon oli, et ärge nüüd hakake mulle auku pähe rääkima, sest ma ei tee seda nagunii, aga siis kuidagi hakkas see mõte kerima ja kerima ja praeguseks olen juba sellises seisus, et kui nad natuke veel mind veenda püüavad, siis ma annan järele. Sest olgem ausad, see saaks küll raske olema, aga see on ka väga põnev. See oleks midagi sellist, mida ma absoluutselt poleks enam ette kujutanud, et oma elus veel teha võiksin, aga tundub, et saatusel on omad plaanid. See kõik vajab muidugi põhjalikku läbimõtlemist, sest kui ma selle kohaga nõustun, siis tähendab see tohutult palju tööd. Olustvere töökoha jätaksin muidugi alles, sest see on praegu nagunii distantsilt ja kui see koroona ükskord kaob, siis isegi kui mul on seal ühe õppeaasta jooksul 5-6 gruppi, siis neil on sessid nädalalõppudel ja minu tunnid enamasti reedeti või laupäeviti, nii et see ei segaks mul midagi juurde võtmast. 

Teine asi on see, et ma pole harjunud liiga vähe teenima. Ma tahan teenida ja investeerida kuni mul tervist ja jõudu jagub, et kunagi, kui olen pensionil, ei peaks raha pärast muretsema, nii et kuigi ma tulen tänagi oma sissetulekuga välja, siis võiksin siiski rohkem töötada ja rohkem teenida, et olukord oleks veelgi parem. Tasakaalu leidmine töömahu ja töötasu vahel on muidugi üsna keeruline, kui pole kusagil otseselt töölepinguga palgal ja kohad on suures osas juhtimise ja vastutusega seotud, aga ma ise arvestan oma mõttes siis nii, et kui mul alates aprillist ühel töökohal üle poole palgast kadus, siis kavatsen ka üle poole oma ajast nüüd sellest tööst vabastada. Praktikas see muidugi ei pruugi väga hästi välja kukkuda, aga ärgu keegi oodaku, et igal nädalal kavatsen hakata koosolekutel istuma, kui selle eest ei maksta. Kui teen midagi mõne teise eraettevõtja jaoks, siis seda ma tasuta teha ei kavatse. Hoopis teine asi on avaliku sektoriga ja mõnede heategevuslike tegevustega - sellisel juhul ma muidugi oma raha ja aega nii hoolega ei loe. 

Novot! Tasuta asju pole olemas ja kui keegi tahab, et ma millestki loobuksin, siis sellel on oma hind. Kuigi ma pole seda loobumist hetkekski kahetsenud ja sellel on omad isiklikud põhjused, millest saan rääkida võib-olla alles aastate pärast. 
Isver, ma räägin täna aina ümber nurga ja keerutades, aga no mis parata, kui ei saa kõike avalikustada, mis hetkel mu elus toimub. Ausalt öeldes olin ma selle eilse pakkumise pärast öösel peaaegu unetu - nii kui korraks ärkasin, tuli meelde, et appi, misasja ma siin üldse planeerin nüüd, sest minu jaoks oleks tõesti see väga suur ja natuke ka hirmutav samm astuda. Aga samas - mul on päriselt ka igav hakanud, ma tahan vaimseid väljakutseid ja ma tahan midagi head ära teha. Poliitikasse mind ei võetud või õigupoolest ma ei pääsenud sinna, nii et olen hakanud sellest vaikselt eemalduma. Kohalikud valimised on küll tulemas ja lubasin kandideerida, aga samas näen, et juba käivad mingid pildistamised ja kampaaniad, kuhu mind pole isegi kutsutud, nii et tundub, et sellega on ka nagunii ühel pool ja ega ma ei kurdagi. Ma kohalikku poliitikasse pole tahtnud kunagi väga sekkuda, mind huvitavad rohkem riigi tasandil muutused ja kuni saan midagi kas EVEA või erakonna või arvamuslugude kaudu kasvõi natuke mõjutada, on juba täitsa hästi. 

Mõtlen nüüd, et mis sellise muutuse minu sees küll tekitas, et olen valmis jälle rohkem kodust välja liikuma. Ma olen tegelikult ju väga nautinud seda sunnitud kodusistumist, aga ilmselt on seda ühe koha peal olemist liiga palju saanud. Täna kontrollisin mitu tundi õpilaste kodutöid ja saatsin neile tagasisidet, ühele isegi helistasin, sest oli vaja paluda, et ta kaks küsimust uuesti vastaks. Niimoodi distantsilt töötada mulle tegelikult ju meeldib. See uus koht, kui tõesti peaksin selle elumuutuse tegema, on muidugi selline, et nõuaks kohalolu, aga ju see koroona ka lõpuks taandub. 

Oeh, nojah. Ega siin muud polegi, kui kerin enda mõttes igasugu variante, sest kui kord otsus tehtud, siis taganemisteed enam pole. Eks ma kirjutan kõigest siin ka, kui asjalood juba selgemad on. Praegu lihtsalt vaja veel selle mõttega harjuda ja siis teha mingi otsus.

Kevad on külm, aga õnneks on päris palju päikest. Oleme viimasel ajal käinud Tuhkanal kõndimas, sest kodulähedased tiirud on ära tüüdanud. Panen sellest mõned pildid ka.

Kui juhtud Saaremaal Pammana bussipeatusest mööduma, siis ära ehmata, kui näed kedagi puu otsas rippumas - hoia lihtsalt alt, et sulle kummik pähe ei kukuks :)

Tee randa on suve nägu.

Kui oleks talisupleja, siis ilmselt ütleks, et täna on tuul mere poolt ja vesi soe, võib ujuda küll.



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: