Teine asi on see, et ma pole harjunud liiga vähe teenima. Ma tahan teenida ja investeerida kuni mul tervist ja jõudu jagub, et kunagi, kui olen pensionil, ei peaks raha pärast muretsema, nii et kuigi ma tulen tänagi oma sissetulekuga välja, siis võiksin siiski rohkem töötada ja rohkem teenida, et olukord oleks veelgi parem. Tasakaalu leidmine töömahu ja töötasu vahel on muidugi üsna keeruline, kui pole kusagil otseselt töölepinguga palgal ja kohad on suures osas juhtimise ja vastutusega seotud, aga ma ise arvestan oma mõttes siis nii, et kui mul alates aprillist ühel töökohal üle poole palgast kadus, siis kavatsen ka üle poole oma ajast nüüd sellest tööst vabastada. Praktikas see muidugi ei pruugi väga hästi välja kukkuda, aga ärgu keegi oodaku, et igal nädalal kavatsen hakata koosolekutel istuma, kui selle eest ei maksta. Kui teen midagi mõne teise eraettevõtja jaoks, siis seda ma tasuta teha ei kavatse. Hoopis teine asi on avaliku sektoriga ja mõnede heategevuslike tegevustega - sellisel juhul ma muidugi oma raha ja aega nii hoolega ei loe.
Novot! Tasuta asju pole olemas ja kui keegi tahab, et ma millestki loobuksin, siis sellel on oma hind. Kuigi ma pole seda loobumist hetkekski kahetsenud ja sellel on omad isiklikud põhjused, millest saan rääkida võib-olla alles aastate pärast.
Isver, ma räägin täna aina ümber nurga ja keerutades, aga no mis parata, kui ei saa kõike avalikustada, mis hetkel mu elus toimub. Ausalt öeldes olin ma selle eilse pakkumise pärast öösel peaaegu unetu - nii kui korraks ärkasin, tuli meelde, et appi, misasja ma siin üldse planeerin nüüd, sest minu jaoks oleks tõesti see väga suur ja natuke ka hirmutav samm astuda. Aga samas - mul on päriselt ka igav hakanud, ma tahan vaimseid väljakutseid ja ma tahan midagi head ära teha. Poliitikasse mind ei võetud või õigupoolest ma ei pääsenud sinna, nii et olen hakanud sellest vaikselt eemalduma. Kohalikud valimised on küll tulemas ja lubasin kandideerida, aga samas näen, et juba käivad mingid pildistamised ja kampaaniad, kuhu mind pole isegi kutsutud, nii et tundub, et sellega on ka nagunii ühel pool ja ega ma ei kurdagi. Ma kohalikku poliitikasse pole tahtnud kunagi väga sekkuda, mind huvitavad rohkem riigi tasandil muutused ja kuni saan midagi kas EVEA või erakonna või arvamuslugude kaudu kasvõi natuke mõjutada, on juba täitsa hästi.
Mõtlen nüüd, et mis sellise muutuse minu sees küll tekitas, et olen valmis jälle rohkem kodust välja liikuma. Ma olen tegelikult ju väga nautinud seda sunnitud kodusistumist, aga ilmselt on seda ühe koha peal olemist liiga palju saanud. Täna kontrollisin mitu tundi õpilaste kodutöid ja saatsin neile tagasisidet, ühele isegi helistasin, sest oli vaja paluda, et ta kaks küsimust uuesti vastaks. Niimoodi distantsilt töötada mulle tegelikult ju meeldib. See uus koht, kui tõesti peaksin selle elumuutuse tegema, on muidugi selline, et nõuaks kohalolu, aga ju see koroona ka lõpuks taandub.
Oeh, nojah. Ega siin muud polegi, kui kerin enda mõttes igasugu variante, sest kui kord otsus tehtud, siis taganemisteed enam pole. Eks ma kirjutan kõigest siin ka, kui asjalood juba selgemad on. Praegu lihtsalt vaja veel selle mõttega harjuda ja siis teha mingi otsus.
Kevad on külm, aga õnneks on päris palju päikest. Oleme viimasel ajal käinud Tuhkanal kõndimas, sest kodulähedased tiirud on ära tüüdanud. Panen sellest mõned pildid ka.
Kui juhtud Saaremaal Pammana bussipeatusest mööduma, siis ära ehmata, kui näed kedagi puu otsas rippumas - hoia lihtsalt alt, et sulle kummik pähe ei kukuks :)
Tee randa on suve nägu.
Kui oleks talisupleja, siis ilmselt ütleks, et täna on tuul mere poolt ja vesi soe, võib ujuda küll.
Kommentaarid puuduvad