apr
30

Üks tõrjutud rahvakildMaire Forsel

Käisin eelmisel nädalal Luleås Norrbotteni muuseumis vaatamas üht väga huvitavat ja liigutavat näitust – Vi är romer – möt människorna bakom myter (Me oleme romad. Kohtu müütide taga olevate inimestega.) Romad on rahvakeeli teatavasti mustlased, aga nii nagu rootsi keeles romade kohta zigenare öelda on sildistav, nii on see ka eesti keeles. Me ise sellele ehk ei mõtle, aga romade endi jaoks on terminid zigenare/mustlane halvustavad ja sildistavad.

Näitusel näidatakse romade elu ja traditsioone nii muredes kui rõõmudes läbi 500 aasta. Näidatakse ka nende teekonda Indiast Euroopasse ja kuidas neid kuni viimase ajani aina ja igal pool on tõrjutud ja taga kiusatud. Lihtsalt sellepärast, et nad on romad – rändrahvas, kelle kohta levib palju müüte ja keda sageli kardetakse. Päris üllatav oli lugeda ühe mehe mälestusi, kus ta rääkis, kuidas temaga lapsi hirmutati – et kui olete pahad lapsed, siis viib mustlane teid ära. Täpselt samasugust hirmutamist mäletan ka oma lapsepõlvest, aga ma ei teadnud, et ka Rootsis on samamoodi lapsi mustlastehirmuga kuulekusele kutsutud.

Näitus oli suures osas koostatud nii, et väljas olid suured fotod romadest ja nende kõrval mõtted, mida nad oma elu kohta tahtsid teistega jagada. Ja neid oli tõeliselt kurb lugeda. Me kipume arvama, et romad on rändrahvas sellepärast, et nad tahavad rännata, aga vähemalt Rootsis elavate romade jutust käis mitmel korral läbi igatsus oma kodu järele. Kuidas nad olid sunnitud rändama paigast paika vaid sellepärast, et neid mitte kusagil näha ei tahetud. „Mustlane = varas”, käis mitme inimese mälestustest läbi. Ja see, kuidas igapäevaselt tuleb veel tänagi enda eksistentsi nimel võidelda, tõestada, et oled normaalne inimene ja tahad töötada ja ise end ülal pidada.

Romade kui mittesoovitava rassi hävitamine kuulus ka natsipoliitika juurde. Nii nagu juudid otsustati hävitada, samamoodi tapeti ka romasid. Holokaust on romade jaoks siiani kui lahtine haav, mis mitte kunagi ei parane. Ööl vastu 3. augusti 1944 hukati nii palju romasid, et seda ööd on hakatud nimetama „mustlasööks”. Erinevatel andmetel hukati holokausti ajal 500 000 – 1 500 000 roma. Romasid peeti nii tähtsusetuks rahvagrupiks, et nende üle ei peetud holokausti ajal isegi arvestust.

Minu jaoks oli üllatav, kuidas Rootsi riik on romasid kohelnud. Näiteks otsustati neid steriliseerima hakata, et see rootslaste jaoks imelik rahvus ei saaks paljuneda. Aastatel 1934-1975 steriliseeriti Rootsis 63 000 inimest, neist umbes pooled vägivaldselt, ilma et inimene ise oleks sellega nõus olnud. Paljusid naisi sunniti tegema aborti ähvardades neid sellega, et kui nad oma rasedust ei katkesta, võetakse neilt lapsed ära. 1934. aasta steriliseerimisseadus oli üles ehitatud rassipuhtuse tagamisele ja sotsiaalsele ideele sellest, kellel on õigus lapsi omada. Paljud lapsed võetigi nende vanematelt ära ja paigutati kasuperedesse – seda tehakse, muide, ka täna veel, nii et romad elavad siiani pidevas laste kaotamise hirmus.

Alles 1960ndatel aastatel said Rootsis elavad romad õiguse käia koolis, aga sellest ajast on paljudel kurbi mälestusi, kuidas nad läksid lapsi kooli kirja panema, aga neid ei võetud vastu. Täna on olukord selline, et koolis saavad käia kõik, aga vähesed jõuavad põhikoolist kaugemale ja selle peamiseks põhjuseks on see, et kodus pole õppimise ja kooliskäimise traditsiooni. Aga mitte ainult – väga suur osa jätab kooliskäimise pooleli koolikiusamise pärast ja osad ka sellepärast, et nende pereliikmeid töökohtadel diskrimineeritakse, mistõttu neis süveneb veendumus, et õppimisest pole kasu midagi, nagunii ollakse sildistatud ja marginaliseeritud. Üks näitusel end tutvustav noormees rääkis, kuidas ta lapsest saadik on tundnud, et talle sisendatakse, et kuna ta on mustlane, siis pole ta midagi väärt. Ta ütles, et kui paljud inimesed piisavalt kaua seda sinusse sisendavad, siis hakkad lõpuks ise ka seda uskuma ja ei püüagi enam parema elu poole. Sa tunned, et sul pole mõtet enam millestki unistada, sest need unistused nagunii ei täitu, kuna sinu rahvus ei võimalda elus edasi jõuda.

Huvitav on ka see, et veel 1960ndatel sunniti Rootsis romasid elama telkides, vaatamata sellele, et tühje kortereid oli küllalt. Niipea kui selgus, et korterit soovib saada mustlaste perekond, saadi eitav vastus. Üks tol ajal laps olnud ja koolis käinud roma jutustas, kuidas ta viivitas pärast kooli „koju” minemisega, sest telgis oli külm ja niiske.

Aga kõige rohkem üllatas mind siiski see 1923. aasta seadus. Et Sotsiaalamet jõudis mingi uuringu tulemusena järeldusele, et romade segunemine rootslastega muudab nende rahvuse halvemaks, mistõttu tuleb selle vastu midagi ette võtta. Nii püüti lisaks steriliseerimistele romasid ka riigist välja ajada. Näiteks kestsid 1948. aastal nn „mustlasrahutused” Jönköpingis viis päeva – rootslased sõitsid oma autodega mustlaslaagrisse ja lihtsalt peksid ja vägivallatsesid, kusjuures politsei vaatas seda passiivselt pealt. Just see kaitsetu olemine ja turvatunde puudumine käib paljude romade mälestustest läbi, kuna nad ei saanud abi isegi riigilt mitte. Ka täna on Euroopa Liidus põgenike hulgas palju romasid – nad rändavad maalt maale, otsides kohta, kus nad saaksid ise endale kas juhutöödega või tänavamuusikutena elatist teenida. Paljud ka kerjavad ja jagavad siis saadud raha perekonnas omavahel ära. Kuid nende unistuseks on leida päris töö, elada korralikus tänapäevases korteris või majas ja olla osa ühiskonnast.

„Paljud arvavad, et me tahame rännata, aga tegelikult ei taha. Mitte keegi ei taha pidevalt rännata, kellel on päriskodu olemas” - nii ütlevad mitmed romad, kes näitusel sõna saavad.
Mulle läks väga hinge ühe romast eaka mehe lugu, ta rääkis nii:
„Nii kaua, kui ma mäletan, on minusse igal pool suhtutud kui saasta. Lõpuks lööd juba kõigele käega. Sa loobud oma unistustest, lootusest ja soovidest tuleviku suhtes, sest sa saad aru, et sul pole mingit võimalust. See on paljude romade probleem. Ja sa saad selleks, keda sinust oodatakse. See kõik tuleb sellest, et meie kohta liigub nii palju müüte. Keegi ei tea meist midagi ja me ise ka ei räägi. Väga oluline on, et inimesel oleksid eeskujud ja meie oleme oma rahva tulevased juhid. Meie hulgas võiks olla kunstnikke, professoreid, kirjanikke. Aga keegi ei julgusta meid selleks saama, meie vanematele oli see kõik võõras. Kui ma olin väike, siis ma ütlesin, et tahan saada arstiks. „Ei, sina küll arstiks ei saa”, öeldi mulle selle peale. Seepärast püüan ma oma lastele õpetada, et neil on Rootsis suured võimalused. Minu vanem tütar käib tööl ja kogub endale pensioni – kui mina olin noor, siis oli see täiesti mõeldamatu. Ma tahan, et mu lapsed saaksid aru, et selline asjade areng on hea ja see on väga okei, et me rahvana selliselt areneme.”

Nagu tõestuseks selle kohta, et parem elu on alati võimalik, on Sunita Memetovici lugu. Sunita õpib juurat ja teeb kaasa ühes naiste õiguste eest võitlevas organisatsioonis. Ta on sündinud 1990. aastal Serbias ja nende pere põgenes Rootsi, kui ta oli 1-aastane – sõjapõgenikena tollase Jugoslaavia sõja eest. Sunita mõlemad vanemad on romad ja kui ta käis koolis, siis sai ta isegi paari õpetaja poolt kiusamist ja halvustamist tunda. Aga ta on tõeline võitlejahing – lisaks sellele, et ta on ülikooliõpinguteni jõudnud, on ta ka kahekordne maailmameister karates. Ja võtnud nüüd enda südameasjaks, et romad oleksid ühiskonda paremini integreeritud, käiksid koolis ja püüdleksid oma unistuste ja parema elu poole. Tema lugu on tõeliselt inspireeriv.

Näitus romade elust on üleval Luleås Norrbotteni muuseumis 9. juunini, nii et kui keegi sinnakanti satub, soovitan kindlasti seda vaatama minna. Kõik tekstid on väljas ka inglise keeles. See on näitus, mis paneb mõtlema inimeseks olemise üle – selle üle, et me kõik oleme siin päikese all võrdsed ja kedagi ei tohiks diskrimineerida tema rahvuse või rassi pärast. Sest me kõik oleme ühtviisi inimesed oma unistuste ja eesmärkidega. Mitte kelleltki ei tohiks võtta tema unistust paremale elule.


Kommentaarid: 2

  • notsu18. mai

    Selle "mustlase" sõnaga on nii ja naa. Mul oli naabrimees, kes ütles uhkusega enda ja oma rahvuskaaslaste kohta "mustlased" - kui ta just ei öelnud parajasti endi kohta "eestlased", et teha vahet Lätist tulnud keelesugulastega, keda nad väga ei sallinud. Tundus, et tema jaoks on see lihtsalt eesti tõlkevaste emakeelsele "rom'ile" ja see, kumba sõna ta kasutas, oleneski lihtsalt sellest, kumba keelt ta parajasti rääkis.

  • Maire25. mai

    Notsu - jah, täitsa võimalik, et sõltub rääkijast. Kohe meenus üks teine sõna - see, millega mustanahalisi nimetatakse. Et sellega ju samamoodi - meie kultuuris pole sellel niisugust negatiivset varjundit kui USAs näiteks.

Lisa kommentaar

Email again: