mai
20

Uued raamatudMaire Forsel

Täna oli meil järjekordne poeskäimise päev - teine ja loodetavasti ka viimane sel kuul. Ajatan oma käimised nii, et kui olen midagi pakiautomaati tellinud, siis rihin paki saabumise selleks päevaks, mil nagunii peame poodi sõitma. Ma mingil ajal otsustasin, et üle 100 euro eest ma ühes kuus uusi raamatuid ei osta ja olen nüüd paaril viimasel kuul suutnud sellest ka kinni pidada. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et meil on kodus vähemalt tuhat raamatut, mida ma lugenud ei ole ja võtsin eesmärgiks, et vähemalt 1-2 raamatut pean igal kuul võtma oma kodusest raamaturiiulist, mitte raiskama pidevalt raha uute ostmise peale. 1000 lugemata raamatut! Tegelikult on see number ilmselt suurem, me pole isegi kõiki raamatuid pärast maja renoveerimist veel kuurist äragi toonud, sest raamaturiiulid said täis. Palju on meil aga raamatuid sellepärast, et kui kaks keskealist kokku kolivad, kes terve elu on raamatuid armastanud, siis ei saakski see teisiti olla. Sandri ema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, nii et tema luges veelgi rohkem ja tänu tema erialale on meil riiulis põhimõtteliselt kogu Eesti olulisemate autorite klassika olemas ja selle hulgas on palju sellist, mille üks inimene peaks elu jooksul siiski läbi lugema. Mul on sellega kehvasti, sest kooli ajal ma selliseid asju lugeda ei viitsinud ja kui lapsed olid väikesed, siis lugesin üldse vähem ja mingil ajal neelasin ainult rootsikeelseid raamatuid, kuna neid mulle kastide kaupa kingiti. Nüüd on mul siin laual juba järjekorras ootamas Krossi "Keisri hull" ja Bulgakovi "Meister ja Margarita". Vahepeal isegi püüdsin Keisri hulluga alustada, aga lugesin liiga vähe, et järje peale saada ja siis tuli jälle mingi uus raamat vahele. Olen hakanud kahtlustama, et raamatud on köitvamad just selles ajas, millal nad välja antakse ja vanu asju lugeda ei ole päris sama tunne. Oleneb asjast muidugi, aga uued kohe kuidagi väga tõmbavad. Igal juhul, kui ma peaksin kunagi ka kogu oma sissetulekust ilma jääma, nii et enam uusi raamatuid osta ei saa, siis jätkub kodusest raamatukogust minu elu lõpuni ja päris kõike ilmselt lugeda ei jõuakski. Sandril on palju ajaloo ja kultuuri raamatuid ja ta on ikka lubanud, et teeb mulle nimekirja neist, mida lugema peaksin, et võimalikult maksimaalselt silmaringi laiendada, aga veel pole ma seda nimekirja näinud. Ta on mul selline elav entsüklopeedia siin, et ükskõik, mida ajaloo või kultuuri kohta küsin, kõigele on tal vastus olemas ja mõnikord on mul lausa piinlik, et ma mõnda asja ei tea. Igatahes - kui tahate areneda, siis võtke omale elukaaslaseks inimene, kes on teist kõvasti targem ja eneseareng on kindlustatud, lisaks ei hakka teil siis kunagi kodus igav :)

Aga mis mul siis siin uut on. Viimasel ajal lööb laineid Tara Westoveri "Haritud", milles autor räägib enda kasvamise lugu mormoonide perekonnas. See pidi olema vahepeal väga raske lugemine, sest teda koheldi kodus väga hullusti ja on suur ime, et tal õnnestus sealt end välja rebida ja lõpuks isegi ülikooli jõuda. Eestikeelse raamatu hind on nii krõbe praegu, et otsustasin tellida omale hoopis ingliskeelse, mis maksis peaaegu neli korda vähem. Nagunii olen endale lubanud, et pean igal kuul vähemalt ühe võõrkeelse raamatu lugema ja mul on vaja oma inglise keele sõnavara suurendada, nii et mõtlesin, et selleks sobib "Educated" väga hästi. Teine raamat, mis mul ammu oli plaanis osta, on Astrid Lindgreni "Sõjapäevikud", aga seegi maksis peaaegu 40 eurot, nii et ma ootasin kuni hind alla lastakse ja tellisin alles nüüd. Lihtsalt, kui seda lugemist on niigi palju, siis on aega oodata, kuni hind soodsam ostmiseks. Nüüd sain 25 euroga. Parem oleks muidugi, kui saaksin kõik need Lindgreni raamatud rootsikeelsetena osta, aga siin pole neid saada ja pole teada, millal jälle Rootsi saan. Otsustasin siiski, et kui selle raamatu puhul ka tõlkes pettun, siis enam rootslaste kirjutatud raamatuid tõlkes ei loe. Suht mõttetu on ju tõlget lugeda, kui originaalkeel vabalt olemas.

Nendega siis täna alustangi - ilmselt mõlemaga, nii et ühte loen päeval ja teine jääb õhtuseks lugemiseks.

Sain täna tegelikult teise raamatupaki veel - raamatuvahetusest. Ma pole ise viitsinud raamatuvahetusse midagi välja panna, sest meil pole ju Leisis pakiautomaati ja oleks piinlik jokutada mitu päeva, enne kui on põhjust kuhugi sõita, kus postitada saab, aga õnneks saab seal osta ka punkte ja mul oli seal mõni punkt veel alles. Lisaks on mul seal soovinimekiri, nii et kohe kui raamat pakkumisele tuleb, tuleb meilile teade ja nädalavahetusel õnnestus mul esimesena teatele reageerida. Seal on nimelt palju tahtjaid raamatutel, mida saada pole, nii et kes esimesena reageerib, saab endale. Mul oli soovinimekirjas "Kaarist on kasu" ja olen juba kahel korral pakkumise maha maganud, nüüd siis lõpuks näkkas. Miks ma seda aga tahtsin, on sellepärast, et selle raamatuga seoses on mul üks oma lugu. Meil oli see raamat kodus, kui lapsed olime - just see 1972. aasta väljaanne, aga ma ei tea, kuhu see saanud on. Lugu ise on aga selline, et kui mul teine laps sündis, siis me ei olnud otsustanud, mis talle nimeks saab. Oli küll mitu nimevarianti, aga ükski ei tundunud sobivat. Ma sünnitasin hilisõhtul, nii et kui siis pärast palatis magada üritasin, siis nagu ikka pärast sünnitust on meeled elevil ja uni ei tahtnud tulla ja mõtlesin seal keset ööd, et mida küll lapsele nimeks panna. Ja siis äkki kusagilt meenus see Aino Perviku lasteraamat "Kaarist on kasu" ja see nimi Kaari tundus nii äge, et ma mõtlesin, et pean selle kohe kirja panema, muidu unustan äkki hommikuks ära. Palat oli pime ja tuld põlema ei saanud panna, nii ma siis käsikaudu otsisin öökapi sahtlist märkmiku ja pastaka ja kirjutasin sinna suht varesejalgadega KAARI. Ja nii mu noorem tütar omale nime saigi. Just selle mälestuse pärast ma nii väga tahtsin, et see raamat mul ikka endal ka olemas oleks ja nüüd siis lõpuks saingi. Raamatu pakkuja vabandas, et see on üsna kulunud ja talle on ka sisse kirjutatud, aga sellest polnud midagi. Minu arvates see sissekirjutus on just äge ajalugu, et näärid ja puha :)













Nii tore, et näärivaheaeg :)




Üllatuseks ütles raamatu saatja, et tal on parasjagu kampaania, et igaüks, kes raamatu tellib, saab valida ühe raamatu kingituseks. Tal oli pakkumises üle 4000 raamatu, nii et andis neid ikka lapata ja ega ma kõike ei jõudnudki läbi vaadata. Raske oli leida midagi, mida tahaks ja mida endal juba olemas ei ole, sest enamus olid kõik ammu välja antud raamatud. Lõpuks valisin Elin Toona "Lotukata". Selles on tema lapsepõlvemälestused, millest ta tegelikult kirjutab ka oma raamatus "Pagulusse", mis oli jube ränk lugemine, aga mõtlesin, et tore oleks ikkagi tema Lotukatat ka lugeda. Pakkuja ütles, et sellel on autogramm ka sees, nii et ma alguses ei uskunud peaaegu oma kõrvu, et keegi on nõus loobuma Elin Toona autogrammiga raamatust. Minu jaoks on see väga suur asi, et sain just autogrammiga eksemplari - see annab raamatule kohe kõvasti väärtust juurde.










Tahtsin siia postitusse kirja panna ka kõik viimase kolme kuu lugemised, aga jätan selle parem eraldi postituseks. Meil on täna saunapäev, nii et lähen parem nüüd sauna :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: