juuli
15

VäsinudMaire Forsel

Ma olen täna nii kohutavalt väsinud, mis on isegi imelik, sest magada olen öösel saanud korralikult, aga ilmselt siis mingi taustal eksisteeriv stressifoon mõjutab. Meil olid paar ööd Sandri sugulased külas ja see oli tore suhtlemine, kuigi nii eile kui ka täna olid mul nii pikad tööpäevad, et sulgusin tundideks töötuppa ja olin omaette. Eile mõtlesin, et teen pangas mõned asjad ära, aga lõppkokkuvõttes kujunes päev selliseks, et läkski mingi seitse tundi nii, et ei saanud arugi. Imelik lausa mõelda, sest ma ei käi ju kellast kellani tööl, aga mõni päev lihtsalt kujuneb selliseks. Oli palju suhtlemist, maksuametis sehkendamist, telefonikõnesid ja e-kirju, kadunud arveid ja raharehkendusi. Ja oligi õhtu käes. Täna läks mitu tundi koosoleku peale ja kui see lõppes, siis oli täpselt selline tunne, et nüüd läheks kohe magama - nii kohutavalt väsinud olin. Aga kuna üks pakk ootas automaadist väljavõtmist, siis pidin tegema ebapraktilise otsuse ja sõitma ainult selle pärast 42 km kaugusele pakiautomaadi juurde. See oli üks raamatuvahetusest saadud raamat, mille hind läks nüüd vaatamata vahetusele ikkagi täitsa raamatu hinnaks - 3 euro eest olin ostnud punkti, üle kahe läks post ja nüüd siis miskine vähemalt 6 eurot bensiinikulu ka veel otsa. Ma tavaliselt pole nii ebapraktiline, aga lähipäevil poleks olnud linna minemist ja üle nädala ju pakke ei hoita. Selle raamatu sain:

Ja see on tegelikult teine osa, nii et ma ei saa seda enne lugema hakata, kui olen esimese osa ka saanud. Aga see ei ole sedasorti kirjandus, mille peale raha raatsin raisata, nii et ootan jälle seda raamatuvahetusest. Ma ei tea, võib-olla on just hea, lugemise grupis paljud kiidavad, aga ilmselt on see mingi lihtsam naistekas, milliseid ma viimasel ajal lugenud pole. No mis iganes, mul on nii pikk järjekord siin lugemise ootel, et selleks ajaks, kui varutud raamatud läbi, olen ehk esimese osa ka jõudnud hankida. Mul on praegu tekitatud siia selline virn, mida ülevalt allapoole lugema kavatsen hakata, kuigi võimalik, et kaks alumist jätan välja. Marklund viimati mind enam eriti ei köitnud ja seda usundite raamatut olen juba põgusalt lugenud, nii et rohkem võib-olla ei tahagi. 

Magamistoas voodi kõrval on alustatud üks rootsikeelne raamat, mille jätsin pooleli, kui Ferrante neljas osa saabus. Ja see neljas osa on nii paks, lisaks veel ingliskeelne, nii et läheb aega enne kui midagi järgmist ette võtta saan. Näiteks eile ja üleeile ma pole lehekülgegi saanud lugeda. Täna enne und ehk saan, aga kuna olen päris väsinud, siis vaevalt et palju jõuan. Poolelioleva rootsikeelse peaks ehk vahele võtma, sest seda keelt on ka vaja elus hoida. Mul juba lähevadki jälle inglise ja rootsi keel segamini, mingid vale keele sõnad võivad kiirel suhtlusel vahele lipsata.

Ma pean hakkama homme kirjutama ja ma tõesti loodan südamest, et ma seda suudan. See, mida ma kirjutan, vajab palju süvenemist, allikates tuhlamist ja pidevat mõttetööd. Aga kui ma suudaksin ennelõunal 4-5 tundi kirjutada, siis oleks juba päev korda läinud.

Kirjutamisest rääkides, siis mulle on hakanud tunduma, et mõni inimene on mu blogipostitustest vist valesti aru saanud. Ma ei kirjuta ju mingeid nimesid, aga kummalisel kombel on mul elus paralleelselt jube sarnaseid juhtumeid ja inimesi. Viimastel nädalatel olen hakanud vaatama, et üks inimene hoiab minust eemale, kuigi ta seda kunagi varem pole teinud. Lugesin täna ühe teksti üle, mille peale ta solvuda võis ja sain aru, et ta vist ei teagi, et mina tegelikult ei tea, kes neid jamasid on põhjustanud, mille üle ma arutlen. Ma pole kordagi uurinud, kes on need, kes otsustajate hulgas olid, ma lihtsalt rääkisin teoreetiliselt, aga mul on tunne, et üks inimene võttis seda väga isiklikult. 

Olen üldse hakanud hoolega enda kirjutiste kohta kontentanalüüsi tegema. Näiteks eile ja tänagi lugesin mõne kirjavahetuse uuesti läbi, et veenduda - mina olen olnud viisakas, faktipõhine ja täiesti korrektne. Ja kui siis keegi tuleb ja ütleb, et lõpetage ära see kaklus, siis mind paneb see lausa solvuma, sest mina pole kakelnud. Ma saan aru, kui ma oleks kellelegi halvasti öelnud, visanud mürgiseid repliike või muud sellesarnast, siis oleks ka mina olnud kakluses osaline. Aga ma pole. Õnneks ei juhtu seda iga päev, aga samas ma tõesti ei tea, kas ma peaksin vait olema ja ära kannatama, kui keegi mind solvab. Ma olen väga julge inimene selles suhtes ja ma tean küll, kuidas käituda, et mitte konflikti minna, aga kui keegi on minuga ebaõiglane, siis ma kaitsen ennast. Kaitsen nii ennast kui kõiki teisi, kellele liiga tehakse. See on minu olemus ja see tõesti ei muutu. Minu arvates on oluline suhtluspartnerile otse öelda, et kuule, sa läksid üle piiri praegu. Sest ma tõesti ei kujuta ette, et ma kannataksin aasta aasta järel, kui keegi natuke ülbitseb või sildistab näiteks. Ja annab hinnanguid. Just üks hinnang on ühest hiljutisest koosolekust eriti meeles - repliik, millel polnud aruteluteemadega mitte midagi pistmist. Üht huvitavat fenomeni olen veel märganud - ma võin kirjutada terve pika monoloogi iseendast - oma põhimõtetest, oma tunnetest, oma elust ja kogemustest. Ja ikka võib juhtuda, et keegi loeb sealt välja justkui ma just talle tahtsin halvasti ütelda. Vot see on tõeline müstika. Täna uurisin kohe huviga üht enda kirjutatud teksti ja no tee mis tahad, ma ei maini seal mitte kedagi teist, ma räägin ainult endast. Ja ometi võib kellelegi tunduda, et ma just talle selle tekstiga pahasti ütlesin. Tegelikult on see pagana huvitav fenomen ja kuulub juba psühholoogia valdkonda, et miks see ikkagi nii on. Mingid oletused mul muidugi on selles suhtes, aga ma ei hakka neid siin välja tooma, muidu jälle mõni arvab, et kirjutan temast.

Mõtlen veel, et kui mees ei julge öelda, kui ta näeb, et tema kõrval kellelegi liiga tehakse, siis ta pole mees ega midagi. Ilmselt tekkis Aivar Mäe puhul ka koosolekutel selliseid olukordi, kus ta üle laua istuvale naisele labase repliigi viskas ja siis teised, kes kõrval istusid ei osanud kuidagi reageerida ja olid lihtsalt vait. Kui mina näen, et kellelegi halvasti öeldakse, kellegagi ebaõiglaselt käitutakse, siis ma sekkun kohe. Samas kui inimene ainult üksi ennast kaitseb ja teised ei julge midagi öelda, siis jätab see Mäe-sugusele mehele mulje, et ta pole midagi valesti teinud. 

Mina olen õnneks vana ja paks, mind mehed selles mõttes ei ahista :) Mul on ilmselt mingid muud asjad, mis panevad vahel kedagi mulle halvasti ütlema, aga ma olen juba nii palju elukogenud, et ma ei arva sellepärast, et mina olen süüdi. Ohver ei ole kunagi süüdi. Ja huvitav on see, et näiteks täna lugesin üle päris mitu kirjavahetust ja postitust, mis mõnes inimeses pahameelt tekitasid ja sain aru, et kui nad ise ka selle nüüd tagantjärele üle loeksid, siis ilmselt mõistaksid isegi, et ma pole neid rünnanud. Kui need kirjad oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks see nende jaoks täiesti neutraalne tekst olnud.

Nii et jah, kui keegi mulle halvasti ütleb, näiteks solvab mingi kontekstivälise repliigiga, siis ma reageerin kohe ja ütlen välja, mida sellest arvan. Sama ootan ka kõigilt teistelt - et kui ma nende arvates ütlen midagi neile halvasti, siis tahan ma seda kohe teada, sest on üsna ilmselge, et ise ma sellest aru ei saaks. Sest ma lihtsalt tean, et ma ei nõmetse ega ütle kellelegi meelega halvasti. Kohe päris kindlasti ei muutu ma töö- või mis iganes ametlikes suhetes õelaks ja salvavaks, see pole lihtsalt minu loomuses.

Aga üldiselt kipuvad inimesed ennast liiga üle tähtsustama. Väga sageli arvame, et kõik kirjutavad kindlasti meist või räägivad meid taga või mis iganes - tegelikult on enamusel inimestel oma isiklike eludega nii palju tegemist, et neil pole võib-olla meeleski, et sa neile halba oled teinud, nad on selle ammu ära unustanud. 
Kogu selle jutu point on see, et kes iganes sa seda postitust siin praegu loed, ära arva, et ma kirjutan sinust. Ma kirjutan siin selleks, et mu sõbrad ja sugulased saaksid olla kursis, kuidas mul läheb ja kui ma saaksin ise valida, ma blokeeriksin mõned lugejad siit üldse ära. Nii igaks juhuks, et keegi ei saaks mu peale vihastada või millestki valesti aru saada. Pealegi arutlen ma sageli ka selliste asjade üle, mis üldse mu enda elu ei puudutagi, sest mulle meeldib jälgida ilma ja inimesi.
Ja üleüldse - ma tõesti loodan, et nendes sfäärides, kus viimastel kuudel on mingi torm käinud, saabub nüüd lõpuks ometi vaikus ja rahu.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: