veebr
27

Veebruari lugemisedMaire Forsel

Jätkan raamatute teemal. Veebruari alguses tahtsin oma juhtimisteooria loengut täiendada, nii et valisin ühe Äripäeva raamatuklubi raamatu. Mul on neid klubiraamatuid siin läbitöötamata mõni veel, aga võtan need ette siis, kui tunnen, et vaja oma teadmisi täiendada.
Raamat ilmus alles aasta alguses: "Ülim vastutus. Kuidas USA mereväe SEALi eriüksused JUHIVAD ja VÕIDAVAD", autoriteks Leif Baben ja Jocko Willink.
Huvitavalt kokku pandud raamat - selles mõttes, et vahelduvad stseenid Iraagi missioonist ja iga stseeni järel kogemus toimunust ja kuidas seda saaks ärimaailma üle kanda. Iseenesest ju midagi põrutavalt uut siin pole, aga selliseid juhtimise põhitõdesid tasub alati mäletada.
Meeldis vastutuse käsitlus - arvan, et väga paljud juhid ei ole aru saanud, milles nende ülim vastutus tegelikult seisneb. Just see vastutuse ja ausalt vigade tunnistamise seos on minu arvates eriti oluline. Lisaks meeldis, kuidas oli lahti seletatud, mismoodi meie egod juhtimist ja koostööd takistavad.

Vahelduseks lugesin midagi ka Eesti autorilt - Eia uusi "Tüdrukune".
Mulle see raamat meeldis. Teemad selles raamatus on samapalju huvitavad kui valusad. Natuke ajas naerma mõni koht, kus mõne meie poliitiku arvasin ära tundvat. Veel mõtlesin, et kas on ikka loogiline, et ühe õhtuga on naisterahval võimalik nii palju alkoholi kõrist alla kallata. Need alkoholi kogused, kui peategelane väljas käis ja pidutses, tundusid nii suured, et nii palju juues peaks vist juba surnud olema :)
Ühe kasuliku mõtte leidsin siit raamatust: "Pärast esialgset viisakust on vaja ülekeemist, mil kõik saab välja öeldud, alles siis saab hakata liikuma läheduse, tiimitunde, teineteisemõistmise suunas." Nii hästi öeldud ja seda võiks meenutada iga kord, kui näiteks mõne kolleegiga suusad risti lähevad, nii et lõpuks kõik selle välja julged laduda, mis hingele kogunenud. Tahaks kohe uskuda, et nii ongi, et taoline ülekeemine pigem edasisele suhtlusele kasuks tuleb.


Järgmiseks lugesin jälle raamatute teemal: "Kuidas leida armastust raamatupoes", autor Veronica Henry, tõlkinud Kristi Alaküla.
Mul on selle raamatu suhtes üsna vastuolulised tunded. Ühelt poolt pole ma ammu lugenud midagi sellise isuga, et terve pühapäeva ei raatsi raamatut käest panna. Teisalt häiris siin raamatus päris mitu asja.
Näiteks see, kuidas oli kasutatud sõna "bilansi tasakaal". Pärast isa surma avastab isa raamatupidaja, et bilanss pole tasakaalus - see fakt juba ise on natuke ebaloogiline, sest sama raamatupidaja tegi ju poe raamatupidamist ka varem, nii et miks ta alles nüüd probleeme märkab, kui pood tütrele üle läheb. Aga siis see bilansi tasakaal - siin on see pandud sellisesse konteksti, justkui see tasakaal oleks kõige suurem mure (mitte kahjum või võlgade suurus). Bilanss saab olla tasakaalust väljas vaid siis, kui seda ei tehta raamatupidamisprogrammiga ja käsitsi kirjutades unustatakse ära, et iga kanne tuleb kahekordselt kirjendada. Ei teagi, kas eksis autor ise või tõlk, aga bilansi tasakaalu on siin küll valesti mõistetud. 
Raamatu pealkiri on üksjagu magus, samas sisu kuni raamatu lõpuni mingit läägevõitu tunnet ei tekita. Kahjuks lõpus seotakse suhted nii lihtsakoeliselt kokku, et vahepeal ajas isegi muigama. Kahju isegi, et see lõpp nii tobedaks läks. Mulle üldiselt meeldib, kui raamat hästi lõpeb, aga siin oli kõigi osapoolte õnnelik lõpp kuidagi liiga kiirustades õnnelikuks kirjutatud.
Vaatamata kriitikale oli siiski mõnus lugemine, aga seda võib-olla sellepärast, et igasugused lood, mis raamatute ja raamatupoodide ümber on ehitatud, lihtsalt alati meeldivad mulle.


Järgmiseks sattusin natuke reklaami ohvriks, sest lugemise väljakutse grupis nii palju kiideti raamatut "Kus laulavad langustid" (autor Delia Owens, tõlkinud Bibi Raid), et ma ikka pidin ka selle lõpuks läbi lugema. Ja ei kahetse kohe mitte. 
See raamat mõjub kui ood loodusele. Tõeline maiuspala lugemisgurmaanidele. Kui raamat läbi sai, siis tundsin, et ei oskagi selle kohta midagi öelda - kuidagi nii palju oli siin kõike. Et kuidas sa võtad selle lühidalt kokku. Tohutult meeldis, et autor oli otsustanud ühest metsikust, vaid ühe päeva koolis käinud tüdrukust, loodusteadlase kasvatada. Ühelt poolt oli peategelasel Kyal pea võimatuna näiv elukäik, aga teisalt just loogiline, sest just nii võib juhtuda, kui millelegi nii südamest pühendud.
Tänaseks on see raamat juba pealinna rännanud ja mu noorem tütar on sellest nii suures vaimustuses, et ütles, et ta pole kunagi varem nii head raamatut lugenud. Seda väitsid ka paljud lugemise väljakutse grupis, et elu parim raamat või aasta parim. Ma ise vist päris nii palju vaimustuses ei ole, et selle kõigi aegade parimaks saaksin nimetada, aga hea lugemine on see küll.


Langustide raamatuga samaaegselt ostsin ka Tõnis Arnoveri "Rootsi hiilguses ja varjus" ja võtsin selle ka kohe ette.  Selle raamatu eest ma olen autorile lihtsalt nii tänulik. Väga palju ajalugu, kultuuri, poliitikat ja majandust on siia ära mahutatud ja see kõik kokku annab tõeliselt hea ülevaate nii Rootsi ajaloost kui ka tänapäevast. Palju äratundmisi oli selles, aga ka päris mitmeid fakte, mida ma varem ei teadnud, nii et vägagi hariv lugemine. Kuningad kipuvad mul siiski jätkuvalt segi minema, aga see on ka loomulik, sest neid on lihtsalt nii palju olnud ja nimed ka osadel liiga sarnased.
Mõni päris ehmatav meeldetuletus oli selles raamatud - näiteks rassibioloogia instituut, mis tegutses põhimõtteliselt aastani 1975. Päris õudne ausalt öeldes, mida need rootslased ka lähiajaloos on korda saatnud. Vaadates tänast pigem pehmet ühiskonda, on seda peaaegu raske uskuda.
Ühe väikese faktiveakese leidsin ka - nimelt jääb lk 298 väidetust mulje, justkui ROT-avdrag oleks sisse seatud selleks, et vanadele hoonetele uus funktsioon anda. Tegelikult seati see sisse ikka sellepärast, et ehitussektoris oli vaja musta tööjõu kasutamist piirata ja see meede on suunatud just eraisikutest tellijatele. ROT-avdrag on maksutagastus, mis mõeldud selleks, et eraisikud oma eluaseme ehitus- ja renoveerimistööd ametlikelt firmadelt telliksid ega kasutaks musta tööjõudu. Tellija ei pea muud tegema kui andma ehitusfirmale oma isikukoodi ja saab siis osa ehitustöid oma makstud maksude arvelt tasuda.
Aga asja kokku võttes on see siiski väga huvitav raamat, mida soovitan kõigile, keda Rootsi ja rootslased huvitavad.


Järgmiseks lugesin David Vseviovi "Elulugu. Kaks esimest nädalat."
Elulugu see raamat eriti ei ole, aga mõnus lugemine on küll. Väga naljakaid karaktereid ja korraliku koguse nõukaaegse elu koomikat leiab siit raamatust. Sünnitusmaja olustik oli nii ehedalt kirjeldatud, et kukkusin vahepeal oma mõtetes sinna aega tagasi, kui ise oma lastega sünnitusmajas olin.
Ja järjekordselt üllatas mind osade tegelaste patriotism ja siiras kommunismi uskumine. See on minu jaoks kuidagi väga hirmutav, et selliseid inimesi oli Eestis nii palju ja on kindlasti veel tänagi.
No igatahes - loodan, et autor kirjutab veel mitu raamatut ja jõuab nendes teha tagasivaate ka oma elu hilisematele aastatele. Oleks kindlasti väga huvitav lugemine

Ja täna jõudsin lõpuni järjekordse Svetlana Aleksijevitši raamatuga "Sõda ei ole naise nägu". 
Ma ei tea, mis fenomen see on tema raamatutega, sest kui vaadata, kuidas need on kirjutatud, siis koosnevad paljud neist ju hoopis teiste inimeste mälestustest. Tema on need mälestused lihtsalt kirja pannud, aga ta teeb seda kuidagi nii köitvalt, et loed ja loed ja loed ja raamat hoiab sind endas kinni. Selle raamatu kohta on paljud öelnud, et see on liiga raske lugemine. Mina nii ei tundnud ja nutma ajas tegelikult vaid ühes kohas. Ilmselt mida rohkem sõjamälestusi lugeda, seda rohkem harjud. Nii nagu ka sõjaga pidid inimesed harjuma.
See raamat näitab tegelikult väga ehedalt ära, kui mõttetud tapatalgud toimuvad sõjas. Kui mõttetu ja hävitav sõda on. Ja see venelaste patriotism. Mulle tundub, et ma mõistan nüüd paremini neid, kes 9. maid punalippudega tähistavad. Nad lihtsalt on nii ajupestud oma patriotismis. Nii nagu sõja ajal ei saanud need patriootidest naised aru Stalini tegelikust olemusest - et ta oli samasugune kurjategija nagu Hitler. Ainult sellise pimestatud patriotismi tõttu ilmselt suudetigi sõda võita.
Inimese elu on tõepoolest niisugune and (lk 341). Õnn pidavat peituma kontrastides, nii et on väga mõistetav ja loomulik, et sõja lõpust unistades mõtlesid inimesed, et nüüd hakkame alles elama, nüüd hakkame armastama. Ja läheb aeg ja inimesed avastavad, et üksteist vihatakse vanaviisi. Inimesed ei oska olla tänulikud selle eest, mis neile on antud. Rahu ajal ei osata olla tänulik.

Ja ongi esialgu kõik. Veebruar pole tegelikult veel läbi, nii et võimalik, et siia lisandub üks raamat veel. Järgmiseks võtan ilmselt ette raamatu, millest loodan oma järgmise raamatu kirjutamisel tuge saada.
Kõiki minu arvustusi saab pikemalt lugeda Goodreadsist.



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: