märts
26

Võim kui narkootikumMaire Forsel

Viimastel nädalatel oleme siin Eestimaal näinud võimumänge rohkem, kui oodata oleksime osanud. On olnud ehmatavaid ja ootamatuid sõnu ja tegusid inimeste poolt, kellest varem arvasid, et nad on teistsugused. On küll vana tõde, et võim rikub inimest ja et täielik võim rikub täielikult, aga ikka tahaks uskuda, et need inimesed, kes meie elude üle otsustavad, ei lase end võimust pimestada. Aga lasevad ja kuidas veel. Miks see võim mõnele ometi nii magus on? Mis tunne see selline on, mis ei lase iseenda egost kaugemale vaadata ja kaotab inimesest viimsegi riigimehelikkuse? Tundub arusaamatu, kuidas saab endasse veel austusega suhtuda, kui toolist kinnihoidmise põhjus pole muud kui võimuiha.

Aga kõrge staatus ja suur võim pidavat pikapeale kaotama inimese sisemised tõkked, nii et ta tunneb end võimul olles aina paremini ja paremini. See olevat nagu narkootikum, mille õnge jäänuna vajab inimene aina uusi doose. Teadlased räägivad, et samal ajal suureneb endast lugupidamine, aga väheneb suutlikkus suhtuda teistesse empaatiaga. Ja statistika näitab, et pooled tippjuhid, keda on edutatud kõrgeima võimuga positsioonile, kukuvad läbi esimese kahe aasta jooksul. Kas sama juhtub ka poliitikutega? Tundub küll nii. Tajudes eriti teravalt oma läbikukkumist ja alfamehena intellektuaalset allajäämist naisele, ei saanud ju tekkinud olukorraga leppida ja tuli kiirelt tegutsema hakata, et käestlibisev võim kiirelt uuesti kinni püüda. See ei ole enesekindla ja väärika inimese käitumine. Nii käitub ebakindel mees, kes on sattunud sellisesse rolli, milliseks ta sisemiselt valmis ei ole. Sest kui oleks olnud piisavalt küps ja tasakaalukas, siis poleks võim saanud niiviisi pähe hakata.

Ja siin me nüüd siis oleme, selle riigi kodanikud – vaatamas mure ja hämminguga, kuidas siiani kehtinud euroopalikud väärtused allavett lastakse. Nägemas harimatuse, madalate ihade ja labase suhtlemisviisi pealetungi, oskamata selle vastu midagi ette võtta. Sest sõnad ei aita enam. Sõnu on saanud juba liiga palju ja need, kes keeldude-käskudega ähvardavad, ei hooli viisakalt väljendatud sõnadest. Selleks, et olla neile võrdne partner, tuleks laskuda sama madalale, aga seda ei saa väärikas inimene endale lubada. Ja nii me vaatamegi päevast-päeva pealt etendust, millele me piletit ostnud ei ole ja mille eesriie ei taha kuidagi langeda. Vaid väikestel vaheaegadel ilmub välja seesama võimust kinni hoidev mees, et halvasti väljakukkunud etenduse pärast vabandada. Ja siis algab kõik uuesti. Erinevad teemad, aga alati sama tulemus. Ja kusagil piiri taga kihistab vaenlane rõõmust pihku – lõpuks ometi on suudetud üht edumeelset ja tugevat riiki seestpoolt õõnestada.

PS. Pildil ei ole konkreetse looga otsest seost. See on üks minu raamatus olevatest illustratsioonidest, autoriks Hege Runnel.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: